Riideribades skelett, varbaluud jooksusussis ja ­kadunud pealuu – selline kirjeldus näib kui väljamõeldis, võimalik vaid kriminullis. Ometi kujutab see hoopiski üht päriselt juhtunud, kummalisemat-keerukamat Pärnumaa mõrvamüsteeriumi.

30. november 1991. Surju lähedal metsatukas jalutab kohalik kütt ja leiab sõidetavast teest 100 meetri kauguselt kesk laukaid inimskeleti.

16sentimeetrine süvend maapinnas, kus ohver lebab, viitab labi­daga kaevatud augule ja matmisele: mõrv. Süvendi äärel spordijalats varbaluude ja sokiräba­laga. Sellest mõnekümne sentimeetri kaugusel 14 luud-konti. Koljut ei leita, kuid skeletist nelja meetri kaugusel on alalõualuu hammastega.

Vana kohtutoimiku vahel olevas vaatlusprotokollis on kirjas, et skeletilt on võimatu tuvastada väliseid vägivallatunnuseid, kui arvata välja luku juurest piki püksisäärt jooksev poolteisesentimeetrine rebend.Ekspertiis tõendab: teksapükste rebend on tekkinud terava eseme, ilmselt noatorke või -lõike tagajärjel, sest arvestades selle kuju, asukohta ja teksariide paksust on pea võimatu seda juhuslikult tekitada. Olemas on järgmine üksikasi, mis viitab mõrvale – nüüd siis juba pussitamisele. Et surnukeha on lagunenud, isikut kohapeal tuvastada ei suudeta.

Sokikiud andsid ohvrile nime

Kommentaarid
Copy