Mare Tralla: Lapseeas kogetud seksuaalne vägivald jääb sind mõjutama terveks eluks

Vasemal fotol on Mare Tralla esimeses ja paremal fotol juba teises klassis. Tubli ja viksi viielise õpilase nägu. Ühtegi jälge näha ei ole. Foto: Alar Raudoja

Kui me vaatame lapsepõlvefotosid oma perest või sõpradest, ei mõtle me sellele, et need võivad kujutada kedagi kas enne või pärast seksuaalse vägivalla kogemist. Need näod võivad olla naeratavad, sünged, kurvad, ükskõiksed, kissitavad, vihased, uhked. Ainult siis, kui me teame, et selline sündmus on juhtunud, alles siis hakkame otsima märke.

Müürid

Suud avada ei ole aga üldse lihtne. Tabud ja hirmud, mis on selliste kogemustega seotud, muudavad rääkimise pea võimatuks. Tuleb ületada tohutud müürid. Nii iseenda sees kui teistes, kuulajates. Läheb mööda aastakümneid, enne kui muu jutu sees prahvatab killuke võhivõõrastele. Kusagil välismaal, kus mitte keegi sind ei tunne, ja neile, keda sa enam mitte kunagi ei kohta. Inkognito. Kusagil lennukis või rongis. Ja siis sa loodad, et need inimesed omakorda ei saanud sinu prahvatusest mingit traumat. Alles seejärel tuleb tasapisi julgus rääkida lähedastelegi.