Ärma Roosi peab jahti kirjade peale

Ärma Roosi istub enne publiku ette astumist oma sünnikodu Mõnu talu õues. Foto: Silvia Paluoja

Mõnu talu õuele astub Linaküla läbivalt teelt reisiseltskond, kes tahab oma silmaga näha Kihnu tuntuimat käsitöömeistrit Rosaali Karjamit ning kuulda enne kotta astumist tema ja folkloorirühma Kihnumua pärimuspajatusi ja laule. Ansambli igas eas naised on just askeldustega ühele poole saanud, laotanud ukse ette murule suure kirju vaiba, sättinud tulijate tarvis istepingid ja tõmmanud neile telgedel kootud kirjud katted. Kihnu ühe visiitkaardi, Kihnumua juhendaja Katrin Kumpan võtab jutuotsa üles, paarkümmend meest-naist kuulab nagu üks kõrv, aga silmad imetlevad kihnlaste kauneid riideid ning eriti Ärma Roosit, kodarrahade, säravpunase põhjaga lillemustrilise põlle ja lõua alt ontlikult kinniseotud rätiga hõbepäist naist, kellel nagu polekski 86. sünnipäev peetud.

Mio emä Mari, ristitud Maria, tahtõs miolõ panna nimeks Leida, aga isä kirjutas üles Eva. Sie mio emäle ei mieldiss ning papa suadeti uut nime panõma. Jaska laskis Eva maha kraapi ning kirjutas Rosaali, sellest jäi Kihnu muõdi Juagu Roosi järge. Kirjutati aga ikka Rosalie.

Kihnu Roosi, nagu massakad ehk mandriinimesed teda nimetavad, on jätnud jälje Eesti kultuurilukku kui presidendi rahvaluulepreemia kahekordne laureaat (1994 ja 2013) kodusaare pärimuste kirjeldamise eest. Eesti kirjandusmuuseumi kogus Tartus on ligemale 300 lehekülge tema käsitsi üles tähendatud kirjeldusi Kihnu käsitööst, kalapüügist, looduse märkidest, toidust, matusekommetest, kalendritähtpäevade tähistamisest, uskumustest.