Eriti külmal talvel pole suuremat peavalu ega häda kui elada korteris, mida ümbritsevad eluasemed, kus talvisel ajal ei elata või käiakse väga harva. Kui palju on Pärnus selliseid jõude ja talvel enamasti kütmata seisvaid suvekodusid või buumi harjal valminud, kuid müümata jäänud kortereid, teavad ainult kinnisvaraarendajad.
Ent asi pole ainult suvekorterites ega müümata kinnisvaras, vaid puudutab neidki, kes läinud siit üle lahe tööle ja kodus on vaid episoodiliselt.
Justiitsministeeriumis kaalumisel töödokument, mis seadusemuudatuseks vormudes kohustaks omanikke kütma tühjaltki seisvaid eluruume, on kavatsusena iseenesest hea.
Ennekõike saaksid abi need korterivaldajad, kes elavad ahiküttega majades. Paljudes sellistes elamutes on segastel aegadel ostetud kokku kortereid, mis parema tuluolukorra ootuses seisavad sageli jõude. Kuna seal keegi ei ela, ei pea korteriomanik vajalikuks kütta ja naabrid ongi probleemi ees. Seadusega tekiks vähemalt võimalus sundida selliseid peremehi leidma kedagi, kes vastavalt ilmale korterit kütmas käiks.
Moodsas korruselamus tähendab sellise seaduse täitmine ilmselt seda, et termostaadid tuleb tühjalt seisvates korterites seadistada kõrgemale temperatuurile. Selle vastu on kindlasti kinnisvaraarendajad, kellel müümata korteritega kaasnevad külmal ajal suuremad küttekulud, ja lisaväljaminekutega peavad arvestama needki, kes näiteks Pärnus on mahutanud kapitali korterisse, mida kasutatakse üksnes suvekuudel.
Ilmselt võib siinkohal öelda nii, et kui jõudsid soetada juba korteri, jaksad maksta ka selle kütmise eest ajal, mil ennast kohal pole ja õues paugub pakane. Kaaselanikega arvestamine peaks olema loomulik, kuid reaalsete kulutuste mängu tulles on konfliktidki kerged tekkima.