Ülikool kui avalik internetipunkt?

Foto: Andres G. Adamson

Veebruari esimesel päeval muutus aktuaalseks teemaks sülearvutite ja muude nutividinate kasutamine kõrgkoolides loengute ajal. Olen nüüdseks olnud üliõpilane umbes täpselt viis kuud, seevastu mure, mis kirjutama sundis, on mind vaevanud umbes oktoobrist saati.

Sammudes möödunud aasta 29. augusti hommikupoolikul Tartu ülikooli akadeemilise aasta avaaktusele, oli meeleolu ülev. Mind ei morjendanud isegi heatahtlikult paitanud päikesekiirte tekitatud talumatu leitsak pintsaku all. Pidin olema vapper, sest just seda peab üks üliõpilane kindlasti olema. Tol päeval tundsin end esimest korda osana Eesti hariduseliidist, olin ühtaegu nii uhke kui hirmul. Uhke, et sinna kuulun, hirmul, sest kõik oli võõras nagu Läänemerre heidetud Peipsi tindile.

Paraku toodi mind kiiresti maa peale. Mida päev edasi, seda rohkem hakkasid mulle silma kaastudengid, kes loengus tegelesid kõige muuga peale tähelepanemise, ja esiti ei tahtnud ma oma silmi-kõrvu uskuda. Loomulikult ei saagi igaüht huvitada iga alusmooduli (kohustuslik) aine, kuid demonstratiivselt keset loengut internetiavarustes meelt lahutada ja seeläbi mõnd läheduses istuvat õpihimulist kaaslast häirida on lapsik.

Usun, et pea iga tudeng, mina kaasa arvatud, on külastanud vähemalt üht loengut mõttega see niisama üle elada, sisustada need poolteist tundi ükskõik kuidas, kas või pikutades, kuid kindlasti mitte kuulates ega teemasse süvenedes. Objektiivselt võttes on selline suhtumine enam kui sobimatu, miks mitte liigitada seda akadeemilise petturluse alla, kus kannatajaks jääb loengupidaja. Teisalt tuleb mõista neid noori, kel loengust loobudes tekiks päevaplaani mõttetu tühimik. Siiski ei õigusta see ebaakadeemilist käitumist.

Mu hämmastusel ei olnud piire, kui kord kuulsin paari oma armsat kursusekaaslast vahetult enne päeva viimast loengut arutlemas, et “istume viimasesse pinki, mängime seda, teeme toda”. See pani mind mõtlema, kas vastsed üliõpilased polnud teadlikud, et kohalkäimine on vabatahtlik ja nad võivad südamerahuga koju minna, või ehk on ülikooli tasuta WiFi ala niivõrd kiire leviga, et patt oleks privileegist loobuda.

Hoopistükkis reaalsem variant on, et noored täiskasvanud ei suuda kohaneda ülikooli liberaalse suhtumisega. Me oleme harjunud 12 aastat kohustuslikus korras koolipinki nühkima ja kui nüüd lisada õpperuumi rüperaal ja traadita internet, mille peale õppejõud ei pahanda, võib jalust nõrgaks võtta küll.

Tallinna tehnikaülikooli avaliku halduse instituut keelustas mõni päev tagasi arvutite, iPadide ja nutitelefonide kasutamise loengutes. Jagan täielikult TTÜ avaliku halduse instituudi direktori Rainer Katteli arvamust nutiaparaatide negatiivse mõju kohta õppetöö kvaliteedile, kuid ametlik sekkumine loetletud seadmete kasutamisse tundub liialt radikaalne, mõnes mõttes isegi naeruväärne.

Kõrgkool pakub võimalust end harida, viia oma teadmised uuele tasemele, see pole interneti supiköök. Oleks kena, kui elementaarne lugupidamine õppejõu ja kaasõpilaste vastu säiliks formaalsete keeldudeta. Lihtsaim viis end distsiplineerida, mida ise rakendan, on jätta sülearvuti koju ja võtta kaasa vanad head sõbrad vihik ja kirjutusvahend.

Siiski, kui tunned, et sinivalge küberühiskond või mõni meelelahutussait on kordades erutavam kui sinu õpitav eriala ja liialt pikk eemalolek neist võrdub krahhiga, on aeg ala vahetada, selle asemel et rikkuda akadeemilist atmosfääri.