Sügis hiilib ligi ⟩ Valge-toonekurge ja väike-konnakotkaid näeb meie mail veel mõne nädala

Paljudest pesadest on noored valge-toonekured jõudnud lahkuda. Foto: Karl Adami

Pea märkamatult on end sisse seadnud august. Hiliskevadised raipehaisulised pihlakaõied on praeguseks vormunud apelsinikarva kobarateks, mustikapuhmad on kohati juba värvunud lillakaspunakaks ja puistavad lehti ning paljud viljapõlludki on juba jõutud koristada. Teadmine, et ööd võõpuvad iga päevaga ­aina tumedamaks, paljud taimed lõpetavad õitsemise ning sulelised pööravad nokad lõunasse, teeb pisut kurvaks, kuid aastate jooksul olen tabanud, et augus­tilgi on oma võlud.

Heitlike ilmade kiuste käib igal võimalikul päeval viljakoristus. Ma ei kadesta sugugi neid, kes selle tööga praegu rakkes on, sest jõudehetki sel kibekiirel ajal näib nappivat. Taamalt kostev kombainimürin saadab mind pea kõikjal, nii koduhoovis, jõe ääres kui metsaski. Sellesse helimaastikku on pikitud ka sookurgede läbilõikavat trompetihüüdu, põldlõokeste lõõritamist ning kuusikutest kumisevat kaelus­tuvide häälitsemist. Teravam kõrv võib tabada nendegi sule­liste häälitsusi, kes on küll aasta läbi paiksed, kuid suvisel ajal pigem vakka – alates pöialpoistest ja lõpetades tutt-tihastega.

Kui kombainid lõpetasid, hakkas koristatud ­viljapõllul tihe sagimine. Toidupoolist leidsid sealt nii sulelised, närilised kui ka suuremad loomad. Foto: Karl Adami