SILVIA PALUOJA ⟩ Keele lörtsimine paneb punastama

Silvia Paluoja. Foto: Mailiis Ollino

Mängime kuueaastase tüdrukuga poodi. Kaup on valitud postkaardikogust ja väike müüja maalib neile juurde hinnakleepse ning kirjutab siis suurte tähtedega “open” ja ­“closed”. Niisugused sildid ripuvad tema kodulinna poodide ustel, kui need on kas avatud või suletud. Ma ei hakka lapse kallal irisema ega ­talle keeleseadusest rääkima, vaid alustame ­pereringis lõbusat kauplemist.

Kuigi muinsuskaitse seltsi auesimees Trivimi Velliste kirjutas 15. juuli Pärnu Postimehes arvamuse “Riigi sünnilinn riigikeele kallal”, siis pole selle kallal üksnes Pärnu, vaid kadakainglus on suundumus nii avalikus ruumis kui ka trükisõnas. Ajalehti-ajakirju lugedes kohtan üha enam suhtumist, nagu peaks lugejad mõistma inglise keelt, sest ingliskeelne väljend/võrdlus jäetakse tõlkimata, samal ajal pannakse vene keelest maakeelde ümber isegi sõna “zdravstvuite” ehk “tere”.

Kuulun põlvkonda, kes räägib vabalt vene ja saksa keelt, kuid mind ajab marru meie oma vabariigi riigikeele süvenev lörtsimine, nagu poleks keeleseadust kehtestatud või oleks keeleinspektorid koondatud. Vastukaaluks lähen pitsat sööma sinna, kus pole “pizza”, ning kohvi jooma sinna, kus pole “cafe”. Kliendina saan väljendada lugu­pidamist nende vastu, kes ei vääna eesti keelt võõraks.