Lapsena kogetud seksuaalvägivalla mõjude küüsis elavad täiskasvanud ootavad, et neid kuulataks

Igas pisemaski Eesti külas võib leiduda lapsena seksuaalselt väärkoheldud inimesi. Abi otsimast takistavad neid kaks väga olulist põhjust:  süü- ja häbitunne. Tegelikult ei ole seksuaalse väärkohtlemise puhul mitte kunagi laps süüdi, vaid  süü on alati täiskasvanul. Foto: Claire Deprez

Uuringufirma Norstat korraldas tänavu aprillis sotsiaalkindlustusameti (SKA) ohvriabi tellimusel küsitluse, mille kohaselt täiskasvanu toime pandud seksuaalset väärkohtlemist on lapsepõlves kogenud iga kuues inimene.

SKA ohvriabi arendustalituse eksperdi Virve Kassi sõnutsi on lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenud inimeste arv jahmatavalt kõrge. Ta selgitab, et neid, kes sellest traumeerivast kogemusest kellelegi rääkinud ei ole, võib olla päris palju. “Seksuaalvägivalla teo eest vastutab alati toimepanija. Seksuaalvägivalla ohver ei ole selles ise kuidagi süüdi. Hea meel on aga selle üle, et sellest räägitakse avalikult järjest rohkem, ka ohvriabi poole pöördutakse üha enam,” rääkis ta.

2050 inimest vanuses 15–74 aastat osalesid kogu Eestit haaravas veebiküsitluses, mille käigus uuriti inimeste kogemusi seoses seksuaalse väärkohtlemisega lapseeas, keskendudes peamiselt täiskasvanu toime pandud seksuaalkuritegudele.

Kokku oli kuni 15aastastest lastest seksuaalset väärkohtlemist kogenud 17 protsenti vastanutest. Vägistamiskatset oli lapsepõlves kogenud kuus protsenti inimestest ning vägistamist kolm protsenti. Kõige sagedamini kogeti soovimatut privaatsete kehaosade puudutamist.

Vaid kolmandik küsimustikule vastanutest oli sellest kellelegi rääkinud.

Väärkohtleja võib olla ükskõik kes

Uuringust selgus, et väärkohtlemise toimepanijana toodi kõige sagedamini välja meessoost võõras isik – 43 protsenti kannatanutest oli kogenud võõra isiku rünnakut. 40 protsendi puhul oli tegu meessoost tuttavaga. Viiel protsendil juhtudest oli täiskasvanuks, kes püüdis seksuaalvahekorda sundida, isa või kasuisa.

Kümme protsenti vastajatest tõi välja, et neid sundis lapsepõlves seksuaalvahekorda lähedane meessoost sugulane, näiteks onu, vanaisa, täiskasvanud vend. Kahel protsendil juhtudest oli väärkohtlejaks lähisugulasest naine ehk tädi, vanaema, täiskasvanud õde. Neljal protsendil juhtudest oli see meessoost arst, õpetaja või treener. 

Väärkohtlejad võivad olla tegevad mis tahes ühiskondlikul positsioonil või ametialal, nad on erineva sotsiaalse taustaga inimesed, kes väärkohtlemise võimalust ette valmistades panevad käiku nii oma sarmi kui kõik muud oskused, et väljavalitud lapsohvrile ligipääsu tagada.

Kassi sõnade järgi on abiotsijate loodki väga erinevad. “On juhtumeid, kus tänaval tungib kallale võõras täiskasvanu. Sealjuures võib üks täiskasvanu väärkohelda väga paljusid lapsi,” kirjeldas ta. Seetõttu on juhtunust teavitamine oluline ka selleks, et uusi juhtumeid ära hoida.

Väärkohtlemine on olnud varjus

Seksuaalne väärkohtlemine on ajalooliselt olnud varjatud tegelikkus. Seda tõdesid uuringut tutvustanud SKA esindajadki. Alles viimase aasta jooksul on meedia vahendusel lapsepõlves toimunud seksuaalsest väärkohtlemisest rääkima hakatud ja nii on see teravamalt päevakorda tõusnud kogu ühiskonnas.

Esmakordselt võttis sotsiaaltöö kongressil 2005. aastal sel teemal sõna toona Sauga valla haridusnõunikuna töötanud pärnakas Vaike Kukk. Lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenuid nimetatakse ellujääjateks. Temagi on üks neist.

Mõistmine, et midagi on kunagi ammu olnud väga valesti, tuli 32aastasena, kui ta oli oma silmaga ebamugava olukorra tunnistajaks. “Kui ma siis ühel päeval veel millelegi tunnistajaks sain ja selles olukorras tardusin, siis leidsin, et rohkem enam nii ei saa,” meenutas Kukk.

Vaike Kukk on ise ellujääja, mistõttu ta valutab südant, et Eesti süsteem oleks usaldusväärne. Foto: Mailiis Ollino

Samal ajal keskendutakse lapsepõlves juhtunule, kuid väga vähe tähelepanu pühendatakse selle mõjudega toimetulekule täiskasvanuelus. Ometi on tagajärjed mingil moel sarnased vähktõve levimisega organismis: kui õigel ajal ei märka ega saa tuge, tekivad siirded, mis üha uusi raskusi tekitavad.

Tuleb märgata muutusi lastes, tuleb osata kuulata

Küsitluse tulemustestki selgus, et vaid 33 protsenti lapsepõlves vägistamiskatset kogenud inimestest rääkis sellest kellelegi. SKA seksuaalvägivalla ohvritele suunatud teenuse juhi Keete Janteri sõnutsi on seetõttu väga oluline rääkida lastele nende õigustest oma keha üle ja võimalustest abi otsida. Teenuse juht lisas, et väga tähtis on seegi, et kõrvalseisjad, kes väärkohtlemist kahtlustavad, sellest teada annaksid, sest kannatanul endal võib olla raske juhtunust rääkida.

Lapsel tuleb leida turvaline täiskasvanu, kellele rääkida. Kuid kuidas laps teab, kes on turvaline täiskasvanu?

Kuke arvates on väga hea soovitus, et kui üks sind ei usu, siis otsi keegi teine. Ühtlasi leiab ta, et selleks ajaks, kui asi on füüsilise puudutuseni läinud, on väärkohtleja sageli oma eeltöö teinud selliselt, et laps rääkida ei saaks. “On olemas nii meelitused kui ähvardused ja väga palju muid manipuleerimisviise. Selleks ajaks on laps väärkohtleja mõju all,” selgitas ta.

Kuke hinnangul ei saa väärkohtlemise äratundmise vastutust laste kukile panna. Kui meie täiskasvanutenagi ei saa sellega hakkama ega julge silma torganud kummalise käitumise momente kõne alla võtta ega neist teatada, kuidas võime siis eeldada seda lastelt?

Kuke sõnutsi on meil kõigil võimalik last tähele panna ja tema arvamust kuulata. “Kui laps ei taha ebamugavuse korral minna kellelegi kalli või põsemusi tegema, oleks tark last kuulata ja tema emotsioone usaldada – nii kinnitame talle, et tema tunded on tähtsad,” arutles Kukk. “Pigem võiks jääda mõtlema, mis seal taga on ja miks laps end nii tunneb.”

Ellujääjate nimel taas ratta selga

Vaike Kukk on ellujääjate nimel vändanud tuhandeid kilomeetreid üksi, kuid seekord ootab ka seltsilisi. Foto: Mailiis Ollino

Mullu kevadel väntas Vaike Kukk projekti “Nation Wide Survivors’ Empowerment – ­Engagement Support Togetherness” (mis emakeelde tõlgituna tähendab ülemaalist ­ellujääjate jõustamist – kaasatust, tuge, koosolemist) raames risti-põiki läbi Ühendkuningriigi ja Eesti. Juba sel pühapäeval on plaanis lisada veel üks kodukamaral läbitav etapp.

Eesmärk on sõita Võrumaal Naha külas asuvast Eesti lõunatipust Tallinna. Sel moel moodustub kogu teekonnast sümboolne lõpmatuse märk, et anda märku lapsepõlves kogetud seksuaalvägivalla põlvkondade­ülesest mõjust. Kui mullu sõitis ta üksi, siis nüüd võivad soovijad tema rännakuga ühineda mis tahes teelõigul. Sõidu start on 8. augustil kell 8.08, lõpp on kavandatud 14. augustile.

Ühiskond polnud valmis

Londonis elav filmitegija oli esimene inimene, kes tutvustas Kukele sõna “ellujääja” ja ta raamatupoodi juhatas. Pika riiulitäie samateemaliste kirjutiste hulgast jäi talle pihku Leedsi ülikoolis õppinud kliiniliste psühholoogide Carolyn Ainscough’ ja Kay Tooni raamat “Breaking Free. Help for survivors of child sexual abuse”.

Leides raamatust endale abi, otsustas Kukk selle tõlkida eesti keelde, et see aitaks kaasmaalasi. Kui “Läbimurre. Abiks lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenuile" eesti keeles 2006. aastal ilmus, oli raamatuesitlustel kohal autor Kay Toon, et laste väärkohtlemise temaatikat nii eri valdkondade spetsialistidele kui ka üldsusele valgustada. Sel ajal haridusnõunikuna töötanud Kukk varjus oma ametinimetuse taha siinse psühholoogi soovitusel, kuna auditoorium ei olnud veel valmis ellujääjaga kohtuma. “Polnud neidki, kes oleksid inimesi aidanud, kui keegi oleks raamatu esitlusel oma tunnetega hätta jäänud,” kirjeldas ta olukorra keerukust.

Tugisüsteem peab olema läbipaistev

Lastele, kes on seksuaalse väärkohtlemise ohvriks sattunud, on tugi olemas. Täiskasvanueas väärkohtlemise ohvriks sattunuilegi on teenused loodud (sh juriidiline pool), kuid Kukk tõdeb, et tänased 17aastased, kes peagi 18 saavad, jäävad noorte täiskasvanutena aga küsimustega omapäi, kuna lastele suunatud tugisüsteemi aeg saab läbi. Õnneks on praegused noored julgemad küsijad, mida tõestab seegi, et nende ettepanek iseseisvalt psühhiaatri juurde vastuvõtule pääsemiseks võimalikuks sai.

Eestis on lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanute tugiteenused alles lapsekingades. Kukk tõi välja, et ellujääjate tugirühma teema tõstatus esmakordselt avalikult mullu septembrikuises ETV saates “Pealtnägija”.

2019. aasta sügisel esimest korda ühes eramajas kokku saanud grupp peitus salapärase e-posti aadressi taha, mis ellujääja jaoks mõjus kummaliselt salapärasena. Tänavu kevadel lisandus sotsiaalkindlustusametiga seotud e-posti aadress, mis Kuke väitel on suur samm edasi. “Usalduse tekkimise eelduseks on avatus – enam pole ju mingisugust põhjust varjata tugigruppide teenuse vajadust ega häbeneda selles osalemist ei ellujääja ega teenusepakkujana,” lausus ta.

2021. aasta veebruari lõpu seisuga on SKA sõlminud hankelepingud viie teenuseosutajaga, kes gruppide kohtumisi korraldavad. Tugirühmad käivad koos hetkel Tallinnas. Janteri sõnul on seal Pärnumaaltki inimesi, kui sellest piirkonnast tuleb rohkem soovijaid kokku, siis ollaksevalmis ka avama Pärnus grupi.

Aitaks, kui ­ini­mene saaks öelda seda, et ta on ellu­jääja ja rohkem seletada poleks vajagi.

Vaike Kukk, ellujääja

Lisaks pakutakse ka tasuta individuaalset psühholoogilist nõustamist ja teraapiat. See võimalus on avatud kõigile ohvritele - ka minevikus toimunud seksuaalvägivalla korral ning ka neile, kes on varasemalt saanud teraapiat seoses kogetud seksuaalvägivallaga. Psühholoogilise abi kestus on tavaliselt 10 seanssi, kuid vajadusel saab seda pikendada, olenevalt juhtumist.

Kukk leiab, et et puudu on perearstidest ja nõustajatest, kes endale teadvustaksid võimalust, et kui inimene pöördub nende poole ühe probleemiga, võib selle taga tegelikult peituda lapsepõlves kogetud seksuaalsest väärkohtlemisest tekkinud trauma. "Aitaks, kui ­ini­mene saaks öelda seda, et ta on ellu­jääja ja rohkem seletada poleks vajagi," lausus Vaike Kukk

Ta ise on võtnud plaani ka Kay Tooni ja Carolyn Ainscough’ kirjutatud raamatu “Läbimurre. Abiks lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenuile” 2018. aastal ilmunud täiendatud trüki väljaandmise, seekord koos töövihikuga. Tal on need peaaegu tõlgitud. Kukk soovib, et need saaksid teabe- ja töövahendiks nii perearstidele kui ka terapeutidele ja psühholoogidele, kes on valmis niisuguse lapsepõlvetraumaga tööd tegema, ning abivahendiks ellujääjaile ning igaühele, kes nendega kokku puutuvad, nende kõrval elavad ja töötavad, s.t meile kõigile.

Abi võimalused

• Minevikus seksuaalvägivalda kogenu saab tuge ja nõu ohvriabi kriisitelefonilt 116 006 ja veebivestluse kaudu aadressil palunabi.ee. Nõu ja abi saab ohvriabitöötajatelt üle Eesti.
• Täiskasvanutele, kes on seksuaalvägivalda kogenud, on avatud tugigrupid, mille eesmärk on toetada seksuaal­vägivalda kogenud inimeste igapäevaeluga toimetulekut. Tugigrupiga liitumiseks tuleks kirjutada [e-mail].
• Kui seksuaalvägivalla juhtumist on möödas alla nädala, tuleks pöörduda seksuaalvägivalla kriisiabikeskusse. See tegutseb Pärnus haigla juures. Keskused on avatud 24/7 ja abi on tasuta. Keskustesse võivad pöörduda nii naised, mehed kui ka igas vanuses lapsed.
• Kui on tegemist otsese hädaolukorraga, tuleb abi ­saamiseks helistada hädaabitelefonile 112.
• Igal ajal saab lastega seotud küsimustes nõu ja abi ­lasteabitelefonilt 116 111.
• Seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega lapsed saavad abi lastemajadest üle Eesti.

Andmed: sotsiaalkindlustusamet