Roman Fosti: Olen olümpiafinišis ja sellega võib rahule jääda

Roman Fosti. Foto: Tairo Lutter

Roman Fosti läbis Tokyo olümpiamängudel 42,2 kilomeetrit 2:25.37ga ja saavutas 106 maratoonari hulgas 68. koha. Pärnakas tõdes, et jooks ei läinud nii, nagu tahtnuks. 

Äsja lõppenud spordipeo üks suur märksõna oli palavus ja kohati kerkis staadionikatlas temperatuur üle 40 kraadi. Korraldajad tulid maratoonaritele vastu ja viisid jooksuringi Tokyost 800 kilomeetrit põhja poole Sapporosse, kus pidanuks teoorias olema veidi jahedam. Kuuma ilma tõttu alustati mõõduvõtuga sealse aja järgi juba hommikul kell seitse.

Paraku polnud nendest meetmetest jooksjatele suurt tolku, sest juba stardilähte ajal näitas termomeeter 26 soojakraadi ja õhuniiskust oli 80 protsenti. Mida aeg edasi, seda karmimaks need numbrid läksid. Ideaalsetest jooksutingimustest oli asi kaugel ja 106 starti tulnud mehest jõudis finišisse 76.

Fosti tunnistas vahetult pärast lõpujoont, et olud olid tõepoolest karmid. Samas tõi pärnakas välja, et võiduaeg oli päris tugev – keenialane Eliud Kipchoge suutis viie aasta tagust olümpiakulda kaitsta ja läbis distantsi 2:08.38ga.

“Kui oled tugev mees ja heas vormis, siis ilmaolud sind ei sega. Kui sul on kehvem vorm, siis segab iga asi. Olen pidanud sellistes tingimustes harjuma ja ma seda (ilma, M. P.) vabanduseks küll ei too. Muidugi, raske oli kõigil, aga jahutussüssteem toimis ja saime hakkama,” rääkis pärnumaalane Postimehele.

Roman Fosti. Foto: Mailiis Ollino

Fosti plaan oli hoida tempot 3.15 kilomeetri kohta – paraku õnnestus see tal vaid esimeseks kümneks kilomeetriks. Selleks ajaks oli pulsikell punases ehk näitas üle 180 löögi minutis. Edasi jooksis maratonimees enesetunde järgi.

“Tuli lihtsalt hambad ristis lõpuni panna,” selgitas Fosti, kelle sõnutsi ei langenud pulss isegi siis, kui ta tempot alla lasi. “Oli raske jooks, aga ma ei anna kunagi alla. Jooksin lõpuni nii, nagu suutsin. Tuli selline koht, mis tuli – kindlasti see ei rahulda mind. Aga kadalipp olümpiamaratonile jõudmiseks oli minu jaoks suhteliselt stressirohke. Tundub, et see jättis jälje.”

Kui enamik maratoonareid said tippsündmuseks rahulikult valmistuda, ajas pärnakas alles aprillis olümpianormi taga. See sai täidetud Itaalias, kui Fosti teenis ihaldatud pääsme isiklikku rekordit tähistava 2:10.46ga.

“Olen olümpiafinišis ja sellega võib rahule jääda,” võttis Fosti olümpiajooksu kokku.

Teine eestlane Tiidrek Nurme täitis oma eesmärgi jõuda 30 hulka, kui möödus lõpukilomeetritel kümnest konkurendist ja sai 27. koha (2:16.16).

Kas me näeme 38aastast Fostit kolme aasta pärast Pariisi olümpiamängudelgi? Sportlane ei öelnud midagi kindlat ja lubas aasta korraga võtta.

“Sõbrad mul viskasid vimkat, et alustasin maratonidega 2013. aastal Pariisis. Seega miks mitte Pariisis ka lõpetada. Aga eks ole näha, kuidas jalad toimivad ja kui palju leidub motivatsiooni. Võtan aasta korraga,” resümeeris võhmamees.

Pärnakas aitas venelased olümpiahõbedani

Rivo Vesiku hoolealused Vjatšeslav Krasilnikov ja Oleg Stojanovski teenisid Tokyo olümpial meeste rannavolles hõbemedalid – venelased kaotasid finaalis norrakatele Anders Molile ja Christian Sørumile 0:2.

Venelased võistlesid olümpial varasemate dopingujamade tõttu Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) lipu all. Peale selle karistati idanaabreid sellega, et sportlaste taustajõudude akrediteeringuid vähendati poole võrra.

Nõnda pidid venelased omakeskis otsustama, kelle nad kuhu näpunäiteid jagama saadavad: Pärnust pärit Vesik jäi koju, samamoodi ka rannavollekoondise arst, kaks füsioterapeuti ja statistik. Ainsana sai Venemaa võrkpalliliidult Jaapanisse lendamiseks loa rannavollekate kaaspeatreener Vjatšeslav Nirka.

“Praegu on nii kahepidised tunded. Muidugi on see suur saavutus ja ajalooline asi, aga finaali kaotamine on alati raske. Kohe tuleb EM peale ja kui selle ära teeme, siis saab hakata seedima kogu asja,” rääkis treenitavaid distantsilt juhendanud Vesik Postimehele. “Tegime peale mängu kiire analüüsi ja töö läheb edasi. Kutid on tublid, sest enne olümpiat oli seis kehva, aga nad ronisid august välja. Norra vastu polnud meil varianti ja panime treeneritena ka taktikaliselt natuke puusse. Selle võtan enda peale.”