Kristjan Lossmann: Kõik vaktsineerimata inimesed ei ole lamemaalased

Foto on illustreeriv Foto: CHRISTOF STACHE

Käes on selle aasta 226. päev ja läheb juba teine aasta keset koroonakriisi. Oleme järjekordselt jõudnud piirangute kehtestamiseni. Saab olla üksnes rahul, et oleme ühiskonnana suutnud juba ligemale poole ühiskonnast vaktsineerida: seeläbi püsib lootus, et ehk pääseme seekord kergemate piirangutega.

Et vaktsineerimine on kõige mõistlikum viis hoida elu võimalikult normaalse ja avatuna, on tõsiasi. Küll aga, nagu eelenevalt mainitud, on vaktsineeritute protsent ühiskonnast pool, täpsemalt 51,11 protsenti elanikkonnast. Nende seas on needki, kel hetkeseisuga saadud vaid üks süst, kahe süsti omanikke on 44,29 protsenti. Iseenesest tundub see protsent suurena, kuid võrreldes teiste Euroopa riikidega oleme siiski märgatavalt tagapool.

Juba vaktsineeritud inimestes on see tekitanud palju ja mõistetavat pahameelt ning just nende suhtes, kes end vaktsineerinud ei ole. Paraku on selline suhtumine paljude jaoks veel suurem trotsiallikas, mille tõttu mõnel inimesel võib vajalik süst tegemata jäädagi. Põhiprobleem ongi sildistamine. Kõik, kes end veel vaktsineerinud pole, ei ole niinimetatud lamemaalased. Muidugi on vaktsiinivastaseidki, kes demagoogilistele argumentidele tuginedes ennast vaktsineerida ei lase. Kas neid üldse on võimalik vabatahtlikult vaktsineerima saada, on juba omaette küsimus.