Loodusvaatlus ⟩ Metsas jagub seeni ja tiivulised asutavad juba rändele

Pihkane liimik. Foto: Karl Adami

Ma olen mõtetega juba sügises. Eks sügisetunnet süvenda jõuliselt nii heitlikud, vihmast nõrguvad päevad kui esimesed värvilised lehed ja kulune hein. Kui veel juunis-juulis imbus vesi pärast paduvihma kohe, siis nüüd jäävad taanduvate vihmapilvede järele aina sagedamini lombid. Viimasel nädalal on metsas või ­isegi aias keeruline liikuda ilma, et varrukad või jalatsid niiskeks saaks.

Niiskus ja võrdlemisi soojad päevad-ööd annavad kasvuhoogu eri liiki seentele. Õige seenesõber leiaks tarvitamiseks seeni aasta ­läbi, kuid valdavale osale inimestest on just hilissuvi ja sügis see õige seeneaeg. Kiire käik rohelisel vetruval samblavaibal näitas, et söögikõlblikke seeni leidub metsas juba omajagu ja maitse saab soovija suhu igal juhul. Alates pilvikutest ja lõpetades pihkaste liimikutega.

Pealegi võiks seenelkäigu sihiks korvi kuhjuva hunniku asemel olla kogutavad emotsioonid. Tekitagu neid siis nägu kattev ämblikuvõrk, lõhnameeli paitav vihmajärgne ­kaselehearoom või põdrakärbsed, kes nobedasti krae all siblivad. Korjatavate seente suhtes tuleb olla muidugi ettevaatlik ja söögiks koju kanda vaid neid, mida õnnestub kindlasti ära tunda.