Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
/nginx/o/2012/02/08/947062t1hba9a.jpg)
Trumminahkadelt kogutud piltkirjade põhjal uurib Norra kunstnik Hans Ragnar Mathiesen, millest kõnelevad meie sugulasrahva saamide kaljujoonised, mustrid põdranahast rõivastel ja pildid šamaanitrummidel.
Mathiesenit ennast näituse avamisel läinud reedel Pärnu uue kunsti muuseumis ei olnud, kuid muuseumi eestvedaja Mark Soosaar avaldas lootust, et kunstnik jõuab Pärnusse veebruarikuu jooksul. Nii ütleski ta näituse avasõnad ise.
Sellisel külmal päeval tahtnuks ehk Soosaargi, et ta oleks šamaan, kes hakkaks trummima, et kõik saaksid sooja, unustaksid oma keha ja vaim tõuseks lendu.
Tsirkumpolaarne maailm
“Aga pean ütlema oma kogemustest handi trummidega, et trumm on üks väga võimsa jõuga riist, mida ei hoita handi kojas, vaid hoopis pühas nartas. See on kelk, mis asub koja taga põhjakaares ja mille juurde võivad minna ainult mehed ning kus hoitakse meie hulgast lahkunud inimeste ja loomade hingi,” rääkis Soosaar.
“Elades koos loodusega, on ka saamidel üks komme. Kui saami mees või naine vanaks jäi ega jõudnud enam põdrakarjaga kaasa liikuda, pandi talle paari päeva toit kaasa ja jäeti narta peale. Niimoodi läks ta teispoolsusesse, sest külmumissurm on midagi kõige magusamat: jääd magama ja pääsed sinna teise ilma, kus enam maiseid muresid ei ole,” mõtiskles kõneleja edasi.
Neid rahvaid, kes enam ise rääkida ei saa, on maailmas rohkemgi kui neid, kes edasi elavad.
Saamid on siiski rahvas, kes veel saab oma rahvakunsti harrastada, ent nendelgi jääb seda üha vähemaks. Seda mõtlemapanevam on Mathieseni looming.
Mathiesen on huvi tundnud nende rituaalsete objektide vastu, mille kaudu saamid andsid aastatuhandeid tagasi, kui neil oma kirjakeelt polnud, piltkirjas teada, missugune on nende maailmanägemus.
Tsirkumpolaarsetel rahvastel on üsna ühesugused sümbolid, sest nad kõik keerlevad ümber päikese ja taeva ja ühtsus põdra, linnu, kalaga on ilmne. Näiteks hantidel, kellega Soosaarel on olnud rohkem kokkupuuteid, ei ole ilmakaari, nagu põhi, lõuna, ida, lääs. Neil on ilmakaared “tuul, mis külmutas surnuks mehe” ja “hanede tee”.
Lapse unest trummimaalinguteni
Mathiesen hakkas pilte tegema noore mehena. 1969. aastal võeti esmalt tema kaks tööd kohalikule piirkondlikule kunstinäitusele ja järgmisel aasta esines ta juba rahvuslikul näitusel Oslos.
Seal esitletud pildil oli saamikeelne pealkiri “Mana niehkku – Stallu ehk Lapse uni – koos Stalluga”. See kujutas kunstniku voodiaastaid haiglas, kus ta pidi tuberkuloosi tõttu mööda saatma suure osa oma noorpõlvest. Stallu on suur ja tugev inimesesarnane metsaolend saami mütoloogias.
Veel aasta hiljem alustas Mathiesen kunstiõpinguid ja võttis endale peagi ülesande aidata oma töödega taaselustada saami kultuuri.
Alles pärast seda, kui teda hakati võrdlema klassikalise saami kunstniku John Savioga, avastas ta, et on ema kaudu Savioga sugulane kaheksandast põlvest.
Norra kunstniku viimase kümne aasta üks ettevõtmisi on esinduslikumate saami trummijooniste täpsete koopiate valmistamine oma tegelikus suuruses puulõigetena, mitte lepakooremaalingutena pargitud nahal, nagu tehti vanasti.
Peale puugravüüri on Mathiesen teinud litograafiaid maastikujoonistega Saamimaast, kasutanud eri tehnikaid ja kujutanud graafilistel lehtedel nelja peamist trummitüüpi, mis samal ajal esindasid vastavaid saamide piirkondi.
Mathiesen trükkis trumminahkadest pildid käsitsi valmistatud tiibeti paberile, mille ta hea sõber Marit Myrvoll oli saanud enda sõbralt, tema pühaduselt dalai-laamalt tolle külaskäigul Saamimaale.
Mil iganes Mathiesen tahab selgitada, et saamid on Fenno-skandia põlisrahvas, pöördub ta kalju- ja koopajooniste poole, millel kunstniku ütlust mööda on trummimaalingutega hämmastavalt sarnane, tihti lausa kokkulangev vaimsus ja kujundikeel.
Põhja-Trondelagis on huvitav kaljujooniste leiupaik, kus võib näha Lõuna-Skandinaaviale tüüpilisi jooniseid, mis arvatakse olevat sündinud põllumajandusliku hierarhiaga ühiskonnas.
Võiks pealiskaudselt väita, et see tõendab, et esimesed inimesed selles piirkonnas olid germaani rahvad, mitte saamid. Ent kui vaadata lähemalt, leiab eelmainitud kihi alt kahvatuma, seega varasema kihi kaljujoonistega, milles Mathiesen näeb saami kultuuri jälgi.
“Olen kasutanud eri meediume, lõigates puuklotsist välja jooniseid, töötades selliselt piirjoonte, vormide ja nende vastastikuste seostega. Loodan sel moel jõuda lähemale nii joonistele endale kui rahva vaimule, mille osaks need olid, ja tabada nende kujutiste taga olevat mõtte- ja tundelaadi,” märgib kunstnik.
Hans Ragnar Mathiesen on Norra kunstnik.
Näitustel esinenud 1969. aastast.
Teeb pilte, mis pühitsevad ja austavad saami kultuuri eri tahke.
Kunstniku töid näeb Pärnu uue kunsti muuseumis küünlakuu lõpuni.