Sammudes möödunud aasta 29. augusti hommikupoolikul Tartu ülikooli akadeemilise aasta avaaktusele, oli meeleolu ülev. Mind ei morjendanud isegi heatahtlikult paitanud päikesekiirte tekitatud talumatu leitsak pintsaku all. Pidin olema vapper, sest just seda peab üks üliõpilane kindlasti olema. Tol päeval tundsin end esimest korda osana Eesti hariduseliidist, olin ühtaegu nii uhke kui hirmul. Uhke, et sinna kuulun, hirmul, sest kõik oli võõras nagu Läänemerre heidetud Peipsi tindile.
Paraku toodi mind kiiresti maa peale. Mida päev edasi, seda rohkem hakkasid mulle silma kaastudengid, kes loengus tegelesid kõige muuga peale tähelepanemise, ja esiti ei tahtnud ma oma silmi-kõrvu uskuda. Loomulikult ei saagi igaüht huvitada iga alusmooduli (kohustuslik) aine, kuid demonstratiivselt keset loengut internetiavarustes meelt lahutada ja seeläbi mõnd läheduses istuvat õpihimulist kaaslast häirida on lapsik.
Usun, et pea iga tudeng, mina kaasa arvatud, on külastanud vähemalt üht loengut mõttega see niisama üle elada, sisustada need poolteist tundi ükskõik kuidas, kas või pikutades, kuid kindlasti mitte kuulates ega teemasse süvenedes. Objektiivselt võttes on selline suhtumine enam kui sobimatu, miks mitte liigitada seda akadeemilise petturluse alla, kus kannatajaks jääb loengupidaja. Teisalt tuleb mõista neid noori, kel loengust loobudes tekiks päevaplaani mõttetu tühimik. Siiski ei õigusta see ebaakadeemilist käitumist.
Mu hämmastusel ei olnud piire, kui kord kuulsin paari oma armsat kursusekaaslast vahetult enne päeva viimast loengut arutlemas, et “istume viimasesse pinki, mängime seda, teeme toda”. See pani mind mõtlema, kas vastsed üliõpilased polnud teadlikud, et kohalkäimine on vabatahtlik ja nad võivad südamerahuga koju minna, või ehk on ülikooli tasuta WiFi ala niivõrd kiire leviga, et patt oleks privileegist loobuda.