Elisabeth Luik: Andke noortele võimalus õppida!

COVID-19 on meile näidanud, et distantsiltki saab õppida. Foto: Arvo Meeks

Nurga tagant hiilib vaikselt sügis ja koolgi, mis tähendab omakorda, et taas algab viiruste ja külmetuste periood. Õpilasi on erinevaid, kuid mina õpin aeglasemalt ja seetõttu on mulle ääretult oluline, et oleksin kõikides tundides kohal. Ühel aastal mängisin isekat indiviidi ning marssisin tundi palaviku ja nohuga. Käisin kooliarsti juureski, kes küll pakkus, et võin soovi korral koju minna, kuid kui selgitasin, et vaja on veel teha kontrolltöid ja jään maha, lubas ta mul kooli jääda.

Mõistan, see on tõepoolest vale käitumine.

Järgmisel aastal suutsin omale krabada eriti krõbeda viiruse, millega sain aru, et kooli ei tohiks minna. Nädalaks lisandusid minu menüüsse antibiootikumid ja kuidagi tuli suure hirmuga terveks saada. Mis puudutas õppimist, siis tegin ära kõik ülesanded, mida e-kooli lisati, kuid sellest ei piisamud, sest kooli naasnud, olid mu teadmised lünklikud ja vihikutes haigutas erinevalt klassikaaslastest tühjus. Õpetajad kehitasid seepeale õlgu ja ütlesid, et pean kuidagi järje peale saama. Seda mõistsin isegi.