Loodusvaatlus ⟩ Kanarbikupuhmastes pulbitseb elu

Pärvapaabusilm kanarbikul. Foto: Karl Adami

Viimasel nädalal on päevad olnud pooleks vihmaga ja õhtuti ehmatab väljas toimetajaid jahedus. Sattusin ühel pärastlõunal niidetud rohumaa ja metsa piirile, kus vastu vaatas pea lehetu toomingas. Ta on üks esimestest, kes kevadel lopsaka ja erkrohelise leherüü selga tõmbab, ja esimene, kes suve edenedes selle seljast heidab. Raagus toominga taustal kolletasid noored kased ja minu kõrval sukeldus tuliohaka seemnete kallale salutihane, kes neid kimpudena jämedamale oksale toimetas ja seejärel töötlema asus. Kui ei teaks, et endiselt on august, arvaks, et kirjeldasin oktoobrit.

Mõne päeva eest sattusin üle tüki aja taas palumännikusse ja vihmast kontrastselt punakaspruunide männitüvede keskel sammudes tõusid puhmastest ja kändude tagant lendu kümned, kui mitte sajad rästad ja kiurud. Tõtt-öelda pole need metsad ­juba tükk aega nii linnurohked olnud. Rändel sulelised tarvitavad kõike, mida neil puistutel parajasti pakkuda on: alates mustikatest ja pohladest ja lõpetades mitut liiki putukate ja nende röövikutega. Püsielanikest musträhnid, suur-kirjurähnid ja tutt-tihased on samuti varasemast hulga häälekamaks muutunud.

Kimalane kanarbikul. Foto: Karl Adami