Sirje Niitra: Kellele selline tivoli?

Tivoli toodi tänavu kohale Hollandist. Foto: Johanna Roos

Jälgisin oma jõeäärse elukoha ja ­rattatee lähedale ilmatu kõrgete atraktsioonide paigaldamist pisukese hirmuga. Et mis saab, kui mõni neist ümber kukub. Õnneks pole ­tänaseni kukkunud.

Käisin isegi lapselapsega seda lõbustust vaatamas. Muidugi tahtis tüdrukutirts kohe endale suurt roosat karu saada. Vanaisa püüdis pallidega purkidest laotud torni tabada, aga edutult nagu enamik teisigi. Hiljem üritasid sama lapse isa ja isegi külla tulnud onud, aga ikka ei midagi. Nelja-aastane jäi loomulikult iga korraga järjest kurvemaks. Tee talle selgeks, et see on kõigest loterii, kus enamik ei võida.

Järgmine atraktsioon oli autodroom. Kuna keegi ei selgitanud, kuidas pidurdama peab, sööstis masin ­kohe hooga paigalt, nii et ehmatas sees istujaid parasjagu. Muide, ega umbkeelsete teenindajate jutust nagunii keegi aru saanud. Ja seda kohas, kus ohutus ja üksteise mõistmine peaks eriti tähtis olema! Mis teenindusse puutub, siis see ei kannatanud üldse kriitikat. Ei tea, kas külastajate vähesuse või kehvade töötingimuste tõttu, kuid lahkeid ja sõbralikke nägusid töötajate seas eriti ei kohanud. Kesistest tingimustest andis meile aimu ka Jaansoni rattaraja äärde kuivama riputatud isiklik pesu, mis polnud kuigi ilus vaatepilt.