Maakooli juht Eha Kuldkepp: Kõik lapsed lihtsalt ei ole valmis suures koolis õppima

Kuidas algas õppeaasta Juurikarus? “Justkui tavapäraselt,” arvab direktor Eha Kuldkepp. Viimased aastad on segadust jagunud, aga tulevikku näeb koolijuht ikka helgetes värvides. FOTO: Urmas Luik

Arvatavasti ei tuleks kellelgi pähe pidada Tallinna või Pärnu kes­kusest nelja minuti sõidu kaugusel asuvaid koole maakoolideks. Väiksemais paigus on asjad aga teisiti. Nii on üle 2000 elanikuga Vändra alevi südamest vaid viie kilomeetri kaugusel Säästla külas asuv Juurikaru põhikool pesu­ehtne väike maakool sõna kõige otsesemas tähenduses ühes kõigi sellega kaasnevate rõõmude ja muredega.

See pisikool on justkui meenutus ammustest teistsugustest aegadest. 1852. aastal alustas kool vanas talumajas. Seal hakkas käima nii palju lapsi, et talumehed panid jõud kokku ja ehitasid uue maja.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui aga tuleval aastal 100 aasta juubelit tähistav Vändra kool rajati, oli Juurikaru kool põldude ja talude vahel toimetanud juba seitse aastakümmet. “Vanas kroonikaraamatus on kirjutatud, et kooli kunagine juhataja seisis väga selle eest, et Vändrasse saaks kool, just gümnaasium ehitatud, kus siinsed lõpetajad edasi saaksid õppida,” räägib 17 aastat Juurikaru direktori ametit pidanud Eha Kuldkepp.

Ühe väikese kooli sulgemist lähedalt näinud Kuldkepp võib praegu tulevikku vaadata mõningase kindlusega. Erinevalt nii mõnegi teisest väikesest haridustemplist Juurikaru kohal sulge­mise kirvest praegu ei ripu.

Head alanud kooliaastat! Kuidas see Juurikarus algas?

Justkui tavapäraselt. Õpilaste arv on mitu aastat 60 ümber püsinud, mõni aasta natuke alla-, mõni ülespoole. Piirangute suhtes – lapsevanemaid ei ole meil saal kunagi täis olnud. Midagi eriskummalist ei olnud.

Aasta alguses küsitakse noortelt ikka, mida nad uuelt õppeaastalt ootavad. Aga küsime hoopis direk­torilt: mida teie ootate?

Eeskätt ootan ikkagi seda, et saaks terve õppeaasta kontaktõppes olla. Seda me muidugi ette ei tea, oleme valmis distantsõppekski. Kaks aastat on meid tugevasti õpetanud: digivarustus on olemas, lapsed on kodudes hakkama saanud. Õpetajad on nende kahe perioodi vältel ikka kõva digihüppe teinud.

Ma loodan, et tuleb tavaline kooliaasta. Oleme siin pidanud traditsioonilisi üritusi kevadel ära jätma: kevadpeod, laulukonkursid, laste ekskursioonid. Varasematel aastatel oleme lapsevanematele teinud lahtiste uste päevi, kus nad said kooliga tutvuda, ­istuda õppetundides. Eelmisel õppeaastal ei kutsunud me isegi üldkoosolekut kokku, lastevanematega vestlemine toimus samuti arvutis. Sellest on kahju. Kuigi eelmisel aastal sai lõpuaktus ikka korralikult peetud.

Suurkoolides on segadust olnud kohati omajagu. Kuidas võrdlus tundub, teil väikses koolis on märkimis­väärselt lihtsam?

Ma arvan, et on olnud lihtsam küll. Õpilasi hajutada me pole saanudki, maja ja ruumid on väikesed, koridorid kitsad. Söögi­vahetunde on meil alati kaks olnud. Õpilased on nüüd küll vahetundides klassidest väljas.

27.11.2021 30.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto