Pihlamarjad kaovad suleliste noka vahele kui mutiauku

Leevike pihlakal. Foto: Karl Adami

Üle pika aja ­kostitasid septembrihommikud kohati õrnade külmakraadidega. Sellest andsid tunnistust nii tuttavate postitatud pildid valgest õuemurust kui külma näpistatud kõrvitsalehed ja metsa all tumedaks tõmbunud seened. See jahedus tuletas meelde, et ega sügis enam kaugel ole.

Käes on aeg, mil lindude nägemiseks ei peagi pargist või aiast kaugemale tikkuma. Eeldusega, et neis paigus jaguks toidupoolist: lehetäisid ja muid putukaid noortele punarindadele, lepa- ja lehelindudele ning marju, pähkleid ja tõrusid ülejäänud sulelistele.

Olen läbi augusti imestusega jälginud, kuidas pihlapuud punetavad, ja mitmel korral vaimu­silmas ette kujutanud, kuidas ­sügisel põhja poolt saabuvad, hulkuvad siidisabasalgad neilt marju napsavad. Seni pole mulle siin mail niisugust vaatepilti avanenud, sest pihlakarikkaid aastaid ei tule ette sageli ja tihtipeale pistetakse marjad enne nahka, kui siidisabad pärale jõuavad.