ARVUSTUS ⟩ Helgelt rõve väikelinnaelu

Autorid suhtuvad oma veidras viletsuses vaevlevatesse tegelastesse ilmselge sümpaatiaga. Pildil Andrus Vaarik, Carita Vaikjärv, Sepo Seeman, Lauri Kink, Ago Anderson. Foto: Gabriela Urm

Surmtõsise komöödia “Arktiliste mängude” eellugu, 2007. aastal Pärnu Endlas samuti Ingomar Vihmari käe all ja suuresti sama näitlejaansambli esituses lavale tulnud “Kokkolat” pole ma näinud, küll on tolleaegset rämeteatri hitti korduvalt maininud tuttavad kriitikud. Nii läksin “Arktilisi mängegi” vaatama kerge õhinaga, et mis kirjanike­paaril Leea ja Klaus Klemolal mõniteistkümmend aastat hiljem välja on panna. Millest mu usaldusväärsed allikad nii õhinal ikkagi räägivad, meenutades “Kokkola” eriomast soomlaslikkust?

Seda, et lavalt kõlavad matsakad roppused võivad aplause pälvida, olen varemgi kogenud. Midagi pole teha, hästi hääldatud vandesõnades on väge ja vabastavat võnget, aga ainult sellele vaatajale, kes sellele avatud on. Paradoksaalsel kombel nõuab rämekultuuri väljakannatamine samamoodi kõrgkultuuri nüansside nautimi­sega eelhäälestust, kultuuritead­likkust ja taustateadmisi, et mõista, mis reeglite järgi see Klemolate käivitatud mäng käib. Näiteks ei ­tasu etendusele minna ootusega, et veidrad tegelased avaksid end kuidagi tegevuse käigus.