Külapoodide müüjad vestsid lustakaid lugusid

Audru mõisa valitsejamajas asuvas muuseumis said kokku Audru valla kunagiste poodide müüjad, juhatajad ja ettevõtjad. Puust arvelaual rehkendamist tuletavad meelde muuseumis askeldav Tiiu Jalakas (vasakul), kunagine Aruvälja kaupluse juhataja Mari Joosep ja viimati nüüdseks suletud Audruranna kauplust abikaasaga pidanud Liilia Hansalu. Foto: Urmas Luik

Audru muuseumil on kujunenud tavaks korraldada iga kuu viimasel neljapäeval eri teemal kohtumine huvitavate inimestega.

Muuseumis on käinud huvilistele rääkimas nii pae- kui veevanad. Seekord kutsuti oma värvikaid mälestusi pajatama Audru poodides töötanud müüjad, kuna järjest enam on hakatud tähtsustama pärandkultuuri – seda, kuidas meie inimesed on elanud, mida ehitanud, milliseid töid teinud.

“Sellel (pärandkultuuril, A. J.) on muidugi tohutu tööpõld, aga meie valisime Audru poed ja sattusime vaimustusse,” ütles Audru muuseumi juhataja Helgi Roots.

Kunagistest poodidest, mis Rootsil ja tema abilisel Piret Reilil õnnestus kindlaks teha, valmis vallakaart, mis tihedalt täpikesi täis ja kus nimesid poolsada.

Roots tõdes, et päris vapustav on seda kaarti vaadata. Punaste harvade täppidega märgiti need kohad, kus pood praegugi alles – need võib nüüd kogu valla peale üles lugeda ühe käe sõrmedel. “Just need vanad poed olid sotsiaalsed kogunemiskohad. Kas inimene tahtiski midagi osta, ta tuli niisama juttu ajama, külauudiseid kuulama, kuna ei olnud raadiot, telerit, elektrit,” nentis muuseumijuhataja.

Kuidas Musku pood omale nime sai

Üksteise järel tõstis Roots laualt fotosid ja rääkis, kus milline pood tegutses. Kui näiteks sõita Pärnust 18 kilomeetrit Lihula poole, asunud Kihlepa-Kärbu teeristis kaks väga kuulsat kauplust.

Esimene oli Monopoli pood, kus põhiliselt müüdi viina, nagu nimigi ütleb. See oli tüüpiline talurahvakauplus, kus oli heeringa- ja silgutünn, raudlatte, naelu, hobuseraudu. Mida iganes vaja läks – kõike müüdi.

Siis vaadanud üks ettevõtlik neiu Suurevälja suguvõsast: vaat kui hästi neil läheb! Ta oli olnud toatüdruk, sealt edasi karjääri teinud ja isegi Moskvas ära käinud. Oli tark ja arukas tüdruk ning rajas lähedusse teise poe. Ja kuna ta oli Moskvasse jõudnud, hakkas külarahvas hüüdma seda Musku poeks.

“Musku pood läks väga hästi käima, sest see Roosi oli väga kena tüdruk olnud ja oskas kaupmeest hästi kehastada. Monopoli kaupluse pidaja olnud väga pahane, et neil on nüüd vait nagu kirikus,” vestis Roots kohalikku pärimust.

100 grammi sandalette

Kõigis vanades kauplustes olid klaaskompvekipurgid leti peal, et meelitada ostjaid. Luuletegelane Kungla Aino on meenutanud, kuidas ta käis oma vanaisa asutatud Rootsi poes plikatirtsuna salaja neid näppamas.

“Kui mina noor õpetaja olin – läksin Kihlepasse 1961 –, oli seal üks vana mehike müüjaks. Ta ei saanud lastest hästi jagu, need tegid koerust. Ükskord tuli kooli, lõug värisemas. Mõtlesin, mis tal viga on,” jutustas Roots.

“Küsib: “Mis asi teil siin on? Üks küsis kilo taevamannat, teine küsis 100 grammi sandalette!” Õpetaja Tiik, kes tol ajal oli matemaatikaõpetaja, pani poisid õpetajate tuppa, andis kaalu ja vanad sandaletid ja ütles, et nüüd kaalu ja arvuta välja 100 grammi. Poiss arvutas kaks tundi. See on siis Kihlepa pood,” muheles muuseumijuhataja.

Keeleviperused

“Tuleb üks poiss poodi, vaatab peo peale. Siis olid Põltsamaa marmelaadid tuubis, maksid 26 kopikat. Ta vaatab marmelaadi ja küsib, mis maksab. Ütlen, et 26 kopikat. Vaatab jälle peo peale. Ma näen, et tal on seal 20kopikalisi, no ikka oli raha. Vaatab ja vaatab. Mina küsin, milles asi, kas ema ei luba maiustust osta. Lubab. Kas peab olema bussisõiduraha? Ei pea. Aga mis siis on? Poiss vastab: “Ma vaatan, et 20kopikaline on olemas, aga kuuekopikalist raha mul küll ei ole!”,” pajatas Mari Joosep lustaka loo oma müüja-aastaist.

Joosep töötas Aruvälja kaupluses alates 1974. aastast ühtejärge 23 aastat, sellest tosina juhatajana. Nii on tal vähem või rohkem veidraid lugusid varnast võtta.

“Maakaupluses pidi ju absoluutselt kõike olema. Tuleb vanamemm, jääb klaasvitriini juurde seisma ja ütleb, et “uuririhma”. Mina küsin siis, et millist. Ta ütleb jälle mulle: “Uuririhma.” Ütlesin, et saan aru, et ma pean mingisugust rihma uurima, aga mis rihma ma konkreetselt vaatama pean? Siis ta võttis taskust käekella välja ja ütles, et tahab käekella rihma osta,” naeris Joosep.

“Ma räägin ka ühe tänapäevase tõestisündinud loo,” jätkas Roots. “Venelannast müüja ei osanud hästi eesti keelt. Bussijuht astub sügisel poodi ja küsib, kas kärbsepiitsa on. “Mida te tahate?” imestab müüja. “Kärbsepitsa …” “Ah pitsa! Meil on singipitsa, vorstipitsa, aga vot kärbsepitsat ei ole.”

Hiirepesad kummikus

Ühed huvitavad asjad nõukogudeaegses kaubanduses olid suured laadad, kuhu anti defitsiiti näpuotsaga, et rahvast meelitada, kuid põhiline pidi olema kaup, mis poodi seisma jäänud. “See tuli laadale kaasa võtta ja seal maha müüa. Ja see õnnestuski,” tunnistas Joosep.

Kaup jäi seisma, sest maapoeski pidi kõiki numbreid, nii õhukesi kui pakse dresse, pesu, kummisaapaid, töö- kui kalurisaapaid olema. “Aga tellimine käis niimoodi, et sa pidid võtma terve kasti, kus oli 20 paari saapaid, ja siis olid õnnega koos, kui seal kasti sees oli kaks paari number 43–44 meestekummikuid. Sa said jälle need 39, 40 ja 41, neid oli siis riiuli peal lademetes,” meenutas kauaaegne müüja.

“Kui tuli inventuur, viskasid kõik ülevalt alla ja need hiirepesad, mis sealt välja tulid … Mehed tõid saapaid kodunt tagasi, ütlesid, et hiirepesad sees,” jutustas Joosep.

Tsirkus alkoholimüügiga

Kõige suurem tsirkus käis Joosepi arust alkoholimüügi ümber. Kõigepealt tuli piirang, et alles kella kahest-kolmest lõunal algab müük. “Siis oli päris hullumaja, sest need, kes tulid töölt, tahtsid süüa osta ja siis olid mehed, kes tahtsid oma õlut ja viina. Järjekord oli kauplusest väljas, ei jõudnud õigeks ajaks kauplust kinni ega koristada. Hakkasime siis alkoholi tagauksest müüma,” meenutas ta.

“Siis oli veel selline seadus, mille järgi tuli jälgida alkoholimüüki. Kui sa nägid, et on juba 90 protsenti müüdud, pidid selleks kuuks alkoholimüügi ära lõpetama. Aga heinaajal olid inimesed hädas, sest töö eest maksmine käis ju viina-veiniga. Traktorist ei tulnud ilma tegema,” pajatas Joosep.

Kosmilised rändkauplused

Autolavka’de ehk rändkaupluste tulek oli hõredama asustusega maakohtades suursündmus, sageli peatusid need piimapukkide juures.

“Memmed tulid ikka kaks tundi varem, et kokku saada ja juttu ajada, sest meie suures heledas köögis oli kõigile ruumi ja soe,” kõneles Joosep.

Pärnu tarbijate kooperatiivis 1954. aastast töötanud Helje Peet on nüüd juba paarkümmend aastat pensionil.

“Kuna memmed maalt välja ei saanud, panime rändkauplused sõitma ja meil oli neid vahepeal koguni 11. Kõigil kosmilised nimed: Kosmos, Orbiit, Seniit, Rakett ja nii edasi,” rääkis kunagine ETKVLi instruktor Peet.

Viimane rändkaupluse pidaja Pärnumaal oli Toivo Kivi, kes omal initsiatiivil jätkas tööd eraettevõtjana mullu sügiseni Raketi nime all. “Ta tuli sõjaväest noore mehena, õppis ja oli väga andekas,” kiitis Peet.

Helje Peedil, kes pidi poode varustama ja kontrollima, tuli mitu korda kurjamite pärast kohtuski käia ja pahandusi klaarida.

“See oli Eesti aja alguses, kui tuli kaebus, et Audruranna poes müüakse viina pähe vett pudeli sees. Oli suur paanika. Aga mida tegid transamehed? Nad võtsid süstlaga viina välja ja panid vee asemele. Saime neile niimoodi jälile, et viisime pudelid külmhoonesse. Viin ei külmunud, vesi külmus. Saime kätte ka selle mehe, kes seda tegi,” muljetas Peet.

Uus sajand tuli peale, maal jäi töökohti järjest vähemaks ja rahvas hakkas linnas tööl käima, väikestele maapoodidele panid põntsu euronõuded ja Säästumarketid. Alles jäävad vaid kentsakad lood sellest, mis kunagi olnud.