Laura Vadam: Näpuga saame näidata vaid iseendale

Suurimaks prügiprobleemiks peetakse plasti. Tegelikult on selleks suitsukonid. Foto: Maailmakoristuspäev

Kanada professori ja kliinilise psühholoogi Jordan Petersoni menuraamatu “12 elu mängureeglit” kuues peatükk kannab nime “Enne kui kritiseerid maailma, korrasta oma tuba”. Ta heidab sulle ja mulle ette seda, et oleme julged teisi laimama ja maha tegema, ent ei suuda oma kodugi korras hoida ega endaga rahu teha. Olen temaga üldjuhul päri.

Kas on õige minna marssima, meelt avaldama või näpuga näitama, kui oma elus on sammud rütmist väljas, närvid läbi või lausa luukered kapis? Lahkusin ise hiljuti mitmest Facebooki grupist, sest maailmaparandamise sõnumite rohkus võttis silme eest kirjuks. Pidades ennast ja omavanuseid maailmaparandajate põlvkonnaks, mõistan üha enam neidki, kellel kliimakatastroofi ja prügisupi teemast kõriauguni. Infoajastul tundubki teinekord palju meeldivam kapselduda oma kookonisse, panna pähe kõrvaklapid ja teha seda, mida hing ihaldab. Ropendada, visata koni maha või saada sarikommenteerijaks.

Inimese elus on aga asju, millest ta ei saa end eemaldada ega kõrgemale tõsta: üks neist on loodus. Me elame alleedest, metsadest ja randadest ümbritsetuna. See tähendab, et oma kapsliski toimetades mõjutavad üksikisiku valikud kaasinimesi ja keskkonna tervist.