Haneparved hoiavad edelasse, sügisvärvid tungivad aina enam esile

Väike-lehelinnud lasevad üpris tihti okste varjus kuuldavale laulujupi. Foto: Karl Adami

Mitmel hommikul sain köögiaknast vaadelda väike-konnakotkaste jahipidamist. Noorlind jälgis huviga, kuidas isaslind, kes talle nähtavasti eeskujuks oli, rohust hiiri noppis. Kuna need nipid ja lähenemisviisid tuli noorelgi selgeks saada, laskus temagi pärast pikka vaagimist ja terava pilgu koondamist korduvalt pisiloomade järele. Tore oli näha, et sööstud kandsid vilja. Nüüd on kotkad juba teel lõunasse ja puudel rohkem värve.

Septembri lõpuni jääb veel aega, kuid juba leidub looduses rohkesti värve. Kõige enam üllatavad mind metsa rüpes kasvavad väiksemad pihlakad, mille lehed tõmbuvad küll pruuniks, küll ­päikesekollaseks. Tavapäraselt on see vaatepilt terendanud alles oktoobris. Veidi värvilisemad on ladvas tuulega sahisevad haavalehed, neid erkpunaseid lehelatakaid laskub maapinnale tuhandeid. Sügistuuled on okstelt kangutanud esimesi kollaseid kaselehtigi ja laotanud neid kõikjale.