Liisa Pulk: Tihti arvatakse, et Liisana olen samasugune nagu “ENSVs” Pillena

Liisa Pulga sõnutsi on “tubli” kõige igavam ja vaimset tervist kahjustavam sõna üldse. Teda ennast on 30 aastat saatnud kinnisidee olla hästi tubli ja sellepärast on tulnud päris palju kannatada. Foto: Mailiis Ollino

Liisa Pulk on näitleja, kes 2004. aastal lõpetas Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi, pärast mida on elu teda viinud Tartu ja seejärel Tallinna. Lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA), teeb Liisa Pulk kaasa eri projektides. Televaatajatele on ta kindlasti tuttav seriaalist “ENSV”, kus ta mängib peretütar Pillet. Näitlejanna on võtnud südameasjaks keskkonna teema ja katsub ise olla võimalikult loodussõbralik tarbija, püüdes anda sellega teistele eeskuju.

Teie õde Marta Pulk on režissöör. Kas soovite kunagi mängida mõnes tema filmis?

Jah, kindlasti. Me suudame väga hästi koos töötada. Ma arvan, et me teeme tulevikus koos veel päris mitu asja.

Mul on väga hea meel, et õde on minuga samas maailmas. Me oleme alles viimastel aastatel aru saanud, kui väärtuslikud me üksteisele oleme. Lastena elasime kumbki täiesti eri maailmas, meil ei olnud õrna aimugi, mida teine teeb, isegi siis, kui jagasime tuba. Õnneks on see praeguseks muutunud.

Olete väikse tütre ema. Kuidas on emaroll teid muutnud?

See on mõjutanud väga palju. Näitlejana ei ole mul oma läbikukkumist ajada kellegi teise kaela. Mina ise olengi tööriist. Seega võtsin kriitikat ja teiste arvamust või isegi arvamuse puudumist varem väga isiklikult.

Emadus on pannud mõistma, et ma olen nagunii väärtuslik ja keegi teine ei pea seda mulle ütlema. Ma ei vaja enam nii palju teiste heakskiitu. See on näitlejale väga oluline. Ei ole huvitav vaadata laval näitlejat, kelle peas tiksub ainult mõte: kas ma olen praegu ikka küllalt hea ja meeldin sellele publikule?

Millised tõekspidamised tahate Monale kaasa anda?

Tüdrukud kasvavad tihti maailmas, kus tahtmatult väärtustatakse tubli olemist: “Ära sinna roni! Istu ilusti, jalad koos! Ole igal alal parim!” Ma teen kõik endast oleneva, et Mona ei kasvaks maailmas, kus kõige olulisem on see, et sa oleksid hästi tubli tüdruk. Minu arvates on “tubli” kõige igavam ja vaimset tervist kahjustavam sõna üldse.

Mind ennast on 30 aastat saatnud kinnisidee olla hästi tubli ja ma olen sellepärast päris palju kannatanud. Ma ei kasuta oma tütre Monaga rääkides iial sõnapaari “tubli laps” ja ma olen seda keelanud teha teistelgi. Pigem mässa ja võitle, aga ära tegele pool elu sellega, et teistele oma väärtust tõestada ja nende heakskiitu pälvida.