Silvia Paluoja: Nad ju koristavad nagunii!

Maailmakoristuspäev Pärnus. Foto: Urmas Luik

Neljas maailmakoristuspäev pikeneb koroonaleviku ajal 24. septembrini ja sellel osalejate ja kellegi järelt kogutud prügi kogused selguvad oktoobri alguses, kuid Eesti algatus on meie koduriiki lähendanud vähemalt 160 riigis. Saksa uudiste­kanalis näiteks pühendati sellele päris mitu minutit ja näidati agaraid osalejaid. Omamaised telesaated ei läinud samuti laupäeval laulu ­saatel toimunud ühisaktsioonist mööda. Peaks nagu vaimustuses olema, aga positiivse emotsiooni kõrglaineharjale tõusmise asemel süveneb arusaam, et üks hulk liigikaaslasi arvab, et teine hulk peabki nende järelt prahti koristama kevadiste “Teeme ära!” talgute ja sügisese maailmakoristuspäeva ajal.

Ehk peakski rohepööre algama korrale kutsudes neid, kes poetavad majapidamises tarbetu kraami ikka veel metsa alla või kelle autosalongi ei mahu tühjaks joodud kohvitops? Pärnust Valga poole pöörates kirendab kraaviperv plast-, plekk- ja pabertaarast, mis ilmselgelt on vaba käega visatud välja autoaknast ja viitab tanklapoe joogi- ja söögipoolisele. Viljakasvatajad ­kiristavad hambaid, sest maanteedelt kandub põldudele kraami, mis ei idane ega ei mädane.

Seekordse maailmakoristuspäeva keskmes oli aktsiooni kodulehe järgi väikeprügi, sealhulgas pisiplast ja suitsukonid. Postimehes (20.09) küsivad lasteaiaõpetajad, kas on eetiline lasta lastel konisid korjata. Aga võib-olla küsivad väikesed koristuspäevalised edaspidi isalt või emalt, miks ta prahi kastist mööda paneb? On ju teiste järelt prügi­kotiga käimise eesmärk noorema põlvkonna kaasa­mise kaudu tõsta üleüldist teadlikkust.