Sirle Matt: Ei taha 50aastaselt vähki surra

Pilt on illustreeriv. Foto: Arvet Mägi

Need, kel Pärnus asja mõnda aedlinna piirkonda kesklinnas, Raekülas, Ülejõel, on kindlasti tundnud, et tihtilugu on õhus kirbe, suitsune põlemise ving. Nina ­ütleb, et need pole kuivad halupuud, mis toasoojaks ahjus praksuvad. Keegi põletab prügi: pakendeid, plasti, ehitusjäätmeid, tooreid oksi. Toasooja saamiseks või rämpsust vabanemiseks.

Miks peaks ennast vaevama sellega, mida teised teevad? Kemikaalidega immutatud puidu, värvitud puidu, tehismaterjali põletamisel lendub õhku palju ühendeid, mis sissehingamisel rikuvad inimese tervist. Needsamad ühendid langevad viljapuudele, marjapõõsastele kogu ümbruskonnas, mitte ainult põletaja krundil. Õunade ja marjadega, ka siis, kui laps mängib saastunud liivaga, jõuavad need ühendid inimese organismi. Ja pärast imestame, kust see vähktõbi küll tuli, miks mõnel inimesel mõni organ heast peast üles ütleb, miks noored pered lapsi ei saa. Viljatus on muide nii naiste kui meeste probleem.

Ja pärast imestame, kust see vähktõbi küll tuli, miks mõnel inimesel mõni organ heast peast üles ­ütleb, miks noored pered lapsi ei saa.