LOODUSVAATLUS ⟩ Rabas avaneb juba värvide pillerkaar, mujal tuleb nädal–paar oodata

Jõhvikas on nime saanud tõenäoliselt hobuse sabajõhvi meenutavast niidist, mis marja taimevarrega ühendab. Foto: Karl Adami

Märka­matult on kätte jõudnud oktoober. Vahepeal põikasin põgusalt Põhja-Soome, et olla tunnistajaks sealsele värvilisele sügisele. Erksaid toone – küll tumeroosasid, küll säravkollaseid – jagus nii maapinnale kui puu­dele. Ilu oli palju, sest tugevad tuuled ja vihmasajud olid jätnud lehed puutumata. Küll rebisid puudelt-puhmastelt lehti öökülmad. Siidisabad koondusid parvedesse, et seada suund lõunasse, ja laulu­luiki võis mõnel järvel loendada sadu. See kõik andis märku talve lähedusest. Põhjala sügis on pikk ja pime.

Meil on üleminek veidi aeglasem. Erinevalt Põhja-Soomest on Eestis puud veel suuresti lehtes. Tõsi, jalakad, saared ja hall-lepad heidavad lehekasukaid üksteise võidu. Toomingad on aga ammu täiesti paljad ja mustikad meil nõnda punaseks ei värvu nagu põhjas, vaid on samuti lehed ­maha visanud, et järgmisel lehekuul taas männikualused õrnalt heleroheliseks maalida. Kuigi kõikjale jagub juba sügisvärve, annab meil seda värvimängu haripunkti pisut oodata. Ehk poolteise–kahe nädala jagu.