Silvia Paluoja: Plakatipoisid näevad Pärnut erinevalt

Pärnu linna piiritähis. Foto: Urmas Luik

Munalaiu sadamas ütlen bussijuhile ühiskaarti piiksutades sihtkohaks Pärnu. “Me olemegi Pärnus,” kostab roolikeeraja. Enne kui kulmud küsimärgiks kergitan, jõuab mõistus öeldule järele. Jah, me oleme Pärnus! Nelja aasta taguse haldusreformi eduloona ­ulatub Pärnu linn Munalaiu sadamast Kikepera rabani, Sorgu saarest Põlendmaa prügilani.

Sellele 858 ruutkilomeetrile mahub 28 Brüsselit või seitse Pariisi. Haldusüksusena peab raad nägema tervikut, nagu ka sinna pürgida soovijad, kuid fototöödeldud nägudega üllitisi lugedes süveneb arusaam, et lubaduste laviini alla jääb vaid keskuslinn, nagu endises mõistes Pärnut käsitletakse. Toompealane, eks­maavanem ja -linnapea Toomas Kivimägi rõhutab, et Pärnu tuleb suureks teha ning “plakatipoisid” kordavad seda kajana. Erand on vaid oravate propaganda­lehes mõte moodus­tada maaelu abilinnapea ametikoht, kuid mitme minutiga jõuab näiteks äärelinlane 50 kilomeetri kauguselt Tõstamaalt keskusse, ei huvita kedagi. Selle asemel kordavad poliitikud mantrana, kuidas Rail Balticul saab kihutada 39 minutiga Pärnust Tallinna.

Jagades Pärnu elanike arvu maa-alaga, annab tehe ruutkilomeetri peale 59 hinge. Linna 49 külas harib vähemus põldu, kasvatab karja, majandab metsa, püüab kala. Millisele Pärnule paneb purjed peale Eesti 200 lubadusega pürgida süsinikuneutraalseks linnaks, mille puhas loodus meelitab nii külalist kui ettevõtjat ellu viima loodusressurssidel põhinevaid äriideid?