Oma varasematest käikudest jääb riigipeale Pärnust meelde aga sügistalvine mõnus atmosfäär ja pärnakate rattasõidulembus.
Nagu nähtud lavastus ei anna ühest vastust, tõdes Kaljulaid, et ta on viimased viis aastat päris palju mõelnud kultuuri koha üle ühiskonnas. Kultuur on olnud mõnel ajal kellelegi toeks ja mõnel ajal kellelegi ärritaja, samal ajal on kultuur tegelikult viis, kuidas kõige paremini vaielda.
“Sul on lihtsam aktsepteerida seda, mis öeldi,” märkis Kaljulaid. “Aga selleks, et turvaliselt seda ühiskondlikku väitlust kultuuri kaudu pidada, peavad sul olema mingisugused ühesugused maamärgid. 30 aastat tagasi olid meil olemas Tammsaare, Volkonski ja teised, kui me tahtsime vaielda. Aga tänapäeva globaalne kultuur on jälle nii paljutahuline, et ei anna enam ühist vundamenti. Mis nüüd saab? Ma ei tea.”