Nekroloog Mai kultuurikeskusele
Maalt Päikeseni on 149,6 miljonit kilomeetrit. Inimene käib oma eluajal umbes 121 000 kilomeetrit, kuid tema suur soov on jõuda Päikeseni või selle staatusesse, aga kõvasti jääb puudu.
Me ihaldame oma elus midagi suurt. Me vajame seda. Tundes jõuetust sirutuda taevani, hakati nõukogude ajal rajama säravaid suurvorme nagu linnahall ja Lindakivi keskus Tallinnas ning Mai keskus Pärnus.
Aastal 1986 avati Mai kino ja 05.10.1989 kultuurikeskus uhkete orkestrihelide saatel. Mängis orkester Pärnu Loit Lepalaane juhatusel. Pärast maja avamist sai suur saal orkester Pärnu ja Pärnu bigbändi koduks. Suur maja pidi pakkuma kultuuri ja seda võimsalt ja säravalt: tantsusaal 200 paarile, muusikastuudio, keegel, 1200kohaline garderoob; raamatukogu; 50 kohaga diskobaar nüüdisaegse videosüsteemiga ja satelliittelevisioon.
Maja särises kultuuri ootel ja kultuur majja ka tuli. Siin toimusid kõik Pärnu orkestrite proovid ja palju kontserte. Hoones leidus veel väike saal, kus nädalalõputi toimusid regulaarselt tantsuõhtud ja kontserdid. Alumisel korrusel tegutses Roheline salong oma programmide ja džässiõhtutega. Muusikud esinesid mitmesuguste kavadega ja eri koosseisus: Pärnu muusikud kõrvuti kaugemalt külalistega. Oli käivitunud tegus muusikaelu. Meenuvad kontserdid Rootsi ja ühe USA ülikooli bigbändi muusikute ja Rootsi tuntud klarnetistiga, kelle oli siia saatnud maestro Valter Ojakäär.
Mai keskusega kaasnesid algusaastatel omad probleemidki. Kuna hoonel oli enda satelliitsüsteem, tekkis lähedal asuvate majade elanikel küsimus: kuidas saab vedada satelliittelevisiooni kaabli oma koju ja mismoodi panna tööle kellad maja ees tornis?
Keskuse esimene direktor Igor Jakobson oli ametis aasta ja tema lahkumises olid paljuski süüdi kellad. Ilmselt ei suudetud kokku leppida, kas need peavad näitama Moskva või Euroopa aega ja kes on kellamees Lible, kes kellade eest hoolitseb.
Pärnul oli mure, kust leida majale uus väärikas juht. Katkend Pärnu Postimehest: “Pärnus on ajude puudus. Eelnevalt korraldasime konkursi puhkeparkide direktori kohale ja märku andsid endast üks Viljandi kultuuritöötaja, kes tahtis korterit, ja üks joodik. Lõpuks juhiprobleemid lahenesid.”
Keskusesse tuli “uhke” pood, kus müüdi igasugust muusikaga seotud kraami. Suur oli üllatus, kui midagi suudeti maha müüa.
Mälestusi asjaosalistelt: “Tol ajal polnud väga vahendeid poodi pidada, aga samal päeval tuli üks kohalik ja müüs meile komisjonimüügi korras ühe kitarri. Uskumatu, aga see kitarr osteti samal päeval ära ja omanik sai rahagi kohe kätte. Pealegi oli tol ajal täiesti okei müüa piraatkassette. Nii sõideti Poola vahet, kust tuldi tagasi kohvritäite kassettidega, mis kujunesid omaaegseks müügihitiks.”
Tegutses helistuudio, kus salvestati bändide lugusid kassettidele. Muu hulgas leinamuusikat, kui Estonia laev koos Mai keskuses harjutanud tantsutüdrukutega põhja vajus.
Seda, kui palju kultuuri mahtus Mai kultuurikeskusesse, iseloomustas direktor Ivo Üpraus nõnda: “Siin debiilmölafoni tüüpi seltskond koos ei käi, vaid laivist transsikargav seltskond. Rahvas võib öelda, et jama bänd, kuid kui bändi lavale ei lase, tuleb suurem jama. Tavaliselt on pileti hind 15 krooni ja bänd tahab paar tuhat. Täna, kui kontsert oli tasuta, sai iga bändimees esinemise eest kaks õlut. Tahaks teha midagi suuremat, kuid Pärnu ei ole ülikoolilinn ja vajalik laivseltskond puudub. Enamikule on bänd teisejärguline asi. Suured süldipeod ja disko on tulutoov. Kultuurikeskuses peab olema iga päev midagi konkreetset: reede bändipäev, laupäev diskopäev. Kultuurikeskust hoiab vee peal disko ja baari uuendus: sellel aastal toome õlle baari sisse.”
Mõnikord oli kultuurikeskuses hullumeelne. Eelnimetatud artikli ilmumise ajal jooksis Mai kinos tore hullumaja film, “Lendas üle käopesa”. Jack Nicholsoni särava naeratuse saatel. Seda naeratust oli vaja, et taluda filmi ajal vaikselt saali kanalisatsioonist imbuvaid parimaid Pärnu aroome.
Mai keskus kaotas ajaga oma sära ja hoone enam ei meenuta säravat suurvormi, vaid kõrbenud pannkooki. Särama jäid inimesed, kes panustasid oma aega ja energiat Mai kultuurikeskusesse, ja nimetagem nad siinkohal ära.
Andrus Haugas – alates avamisest; heliosakonna juhatajast direktoriks kuni lahkumiseni kultuuriosakonna juhatajaks.
Ljudmilla Rein – alates avamisest; ürituste korraldaja (lillepeod, missivalimised, galakontserdid, vanema generatsiooni tantsuõhtud).
Loit Lepalaan – Pärnu orkestri juht; Rohelise salongi džässiõhtute algataja koos Andrus Haugasega.
Urmas Salmu – diskorite konkursid ja diskod.
Inna Sulg (Salmu) – varietee ja tantsukavad.
Priit Pajusalu – helistuudio eestvedaja, Mai Musa Festi algus.
Meelis Tauk – helistuudio, paljude bändide liige ja majjatooja.
Tiit Laur – direktor pärast Haugast; festivali Pärnu Jazz looja.
Vello Kuura – Rohelise salongi muusikapoe eestvedaja ja paljude ürituste toetaja, varustas Pärnu muusikasõpru Poola helikassettidega.
Urmas Lass – alternatiivmuusika ürituste eestvedaja hilisemal perioodil.
Tiiu Leis – dokumentaal-, reklaam- ja videofilmi (Do-Re-Vi) päeva korraldamine, kus esimesena näidati reklaamfilme kinosaalis, mis oli omamoodi eelmäng Kuldsele Munale.
Valter Parve – Pärnu Kantri algusaegadel.
Laine Mägi – Mai keskus oli tantsutrupp Lancy harjutuspaik ja esineti Mai baaris.
Ivo Üpraus – alates avamisest; kunstnik-valgustaja, siis noorteürituste korraldaja ja reklaamitoimetaja; Rohelise salongi mänedžer, 1997–1998 direktor.
Mai keskusega on lähedalt seotud olnud veel Andrus Uutsalu, Tiit Kevad, Lennart Beat, Urmas Lass, Toomas Puna, lugematu hulk bände ja nende liikmeid. näiteks the BELKA, The Tuberkuloited, Sitimaan, The Shitheads.
Kuigi hoone oli võimas, jäi ta olemuselt nõukogudeaegseks kultuurimajaks Ja nagu paljud nõukogude perioodist pärit asjad saadame mälestused muuseumi ja hoone rahuga igaviku teele.
