Ainuke eestlane, kel on taga­taskus humanitaarabi magistrikraad

New Yorgis õppides oli Eero Jansonil ka pere kaasas. Foto: Erakogu

Pärnust pärit Eero Janson on noo­rena tegutsenud mitmes ametis ja teab Pärnut nagu oma viit sõrme. Poliitikahuvilise mehe töö ja õpingud on viinud ta mitmesse riiki. Nüüdseks peab ­ainuke eestlane, kel on taga­taskus humanitaarabi magistrikraad, oma kodulinnaks Tartut, kus ta juhib humanitaarorganisatsiooni Eesti Pagulasabi.

Millega tegeleb MTÜ Eesti Pagulasabi?

Me jaotame oma tegevuse kolmeks. Esiteks toetame inimesi, kes on Eestisse saabunud ja kellele Eesti riik on juba varjupaiga andnud.

Teine suund on väljaspool Eestit – oleme humanitaarabi­pakkuja. Praegu oleme aktiivsed Ukrainas sisepõgenikega, Gruusias Osseetia sisepõgenikega, ­Jordaanias ja Liibanonis Süüria pagulastega. Just alustasime Keenias ühes pagulaslaagrist, kus on peamiselt Lõuna-Sudaanist pärit inimesed.

Kolmandaks teeme Eestis teavitustööd pagulusest. Jälgime sedagi, et seadusandlus sel teemal oleks korras.

Mina tegelen praeguseks peamiselt humanitaarabi suunaga, samuti juhin organisatsiooni kui tervikut.

Kuidas teist sai Eesti Pagulasabi juhataja?

Mind kutsuti Pagulasabisse pärast politoloogiaõpingute lõppu. Kuus ja pool aastat tagasi otsustas organisatsiooni toonane juht Kris­tina Kallas, praegune Eesti 200 juht, kõrvale astuda, et minna juhtima Narva kolledžit. Siis astusin mina selle etteotsa.

Sain juhatajaks kuu aega ­enne seda, kui lahvatas niinimetatud Euroopa pagulaskriis. Võib ette kujutada, kui kiire see õppimiskurv pidi olema.

Katsumusi oli sel perioodil palju. Üsna noore ja rohelisena tuli vahepeal minna paar korda nädalas telekaamerate ette, küll kommenteerima, küll infot jagama. See kõik oli periooditi üsna intensiivne.

Keskkond oli tol ajal kohati vaenulik, inimestel oli palju hirme ja tundeid, nii põhjendatuid kui põhjendamatuid. Aga mis mind käimas hoidis, olid paljud väiksed võidud sel teekonnal. Kui näed nende inimeste pealt, keda me toetame, et neile on see abi olnud vajalik ja neid on see aidanud, ongi see kõige olulisem ­tagasiside.

Milline on pagulaste olukord Eestis praegu?

Viimased kümme aastat on globaalne põgenike arv iga aasta kasvanud, jõudes praeguseks üle 82 miljoni piiri. Kümne aasta eest oli maailmas põgenikke poole vähem kui praegu. Eestis elab umbes 330 inimest, kes on kaitse saanud. Neid on väga erinevatest maailma riikidest, Ukrainast Erit­reani, Sri Lankast Süüriani.

Inimeste hakkamasaamine sõltub paljudest teguritest. Inimesed, kel on inglise või vene keel suus või kes on ise julged ja maailmale avatud, kohanevad kiiremini. Lapsed õpivad eesti keele üldiselt väga kiiresti ära ja kohanevad sageli täiskasvanutest kiiremini.

Muidugi on muresidki palju. Võib ainult ette kujutada, kui raske­ on kas või vaimse tervise poole pealt oma pere, kodu, sugulased ja tuttav keskkond maha jätta ja võõras riigis ja keskkonnas täiesti nullist alustada.

Kui inimene on näiteks töötanud oma koduriigis mitukümmend aastat mingil ametikohal ja tal on sellealane haridus ja kogemus, siis ega ta Eestis kohe kiiresti samal ametikohal üldiselt tööle hakata ei saa. Kuid kui siht on silme ees, saab kõigega hakkama.

Tartus elab näiteks Süüriast pärit arst, kellel võttis mitu aastat aega, et oma dokumente ja oskusi siin tõestada, kuid nüüd töötab ta Tartu ülikooli kliinikumis üldarstina. Ta tuli selle kõigega toime kõigist katsumustest hoolimata. Samuti on meil õpetajaharidusega pagulasi, kes on pärast pikki katsumusi uuesti koolis õpetajana tööle hakanud. See võtab aega, aga see on võimalik.

Mida saaks inimesed teha pagulaste aitamiseks Eestis?

Kõige lihtsam asi, mida iga inimene saab teha, on naeratada. Vastuvõtt ei seisne ainult asjades, korteris ja rahas, vaid elukeskkonnaski. Igaüks võib ennast panna korraks selle teadmatuse loori taha ja küsida: kui ma ise oleksin järsku täiesti tundmatus riigis ja tean, et ma pean siia jääma teadmata ajaks, siis kuidas ma tahaksin, et mind vastu võetaks või koheldaks. Millist tuge ma vajan? Kuidas ma tahan, et inimesed minusse suhtuksid?

Ma arvan, et see, mida kõik saavad teha, ongi väga lihtne ja banaalne: olla vastutulelik ja sõb­ralik.

Me oleme juba päris pika tee selles suunas ära käinud, et see nii oleks. Ma usun, et need, kes viis-kuus aastat tagasi saabuvatest inimestest tonte maalisid, on ka ise aru saanud, et see oli asjatu ja et neil hirmudel polnud alust.

Kui keeruline on võõramaalastel Eestis eluaset üürida?

See on sageli väga pikk ja vaevaline protsess. Näiteks ei taheta üürida muukeelsetele või inimestele, kes näevad teistsugused välja, või ei soovita üürida lastega peredele.

Meie ülesanne on maandada hirme, mis üürikorterite omanikel võivad olla, vahendada ootusi, selgitada reegleid. Hästi palju on selliseid ühiskonnaspetsiifilisi, korralduslikke erisusi, mis tuleb läbi rääkida. Millal ja kuidas vee- ja elektrinäite teatada, kuidas prügikäitlus ja -sorteerimine käivad.

Paljud asjad, mis meile tun­duvad nii loomulikud, toimivad mujal maailmas teistmoodi. Nende asjade äratundmine ja selgitamine on töömahukas.

Olete üles kasvanud Pärnus. Milline on teie suhe Pärnuga praegu?

Pärnu on jäänud minu esimeseks koduks. Pärnust kolisin ära, kui lõpetasin Koidula gümnaasiumi. Peale Koidulat läksin Tartu ülikooli. Mu ema elab jätkuvalt Pärnus ja mu side on Pärnuga säilinud. Aga oma praeguseks kodulinnaks pean ma Tartut.

Olen küll elanud vahepeal laias maailmas, Torontos, New Yorgis, Varssavis ja Hollandis Groningenis, aga Pärnusse tagasi minna on alati väga tore. Lapsed käivad mul iga suvi korduvalt Pärnus vanaema juures. Linn on muidugi väga palju muutunud võrreldes selle ajaga, kui mina seal elasin.

Alustasin Pärnus tööd juba kuueaastaselt rannas jogurtit müües. Praegu tagasi mõeldes on see väga veider. Keegi enam ei müü kastiga väikseid jogurtitopse. Aga rannas olen müünud nii jogurtit kui jäätist, olin mitu aastat ajalehepoiss, käisin malevas ja riisu­sin rannaniite, müüsin suveniire. Olen Pärnus olnud isegi rikšajuht, töötanud puidutööstuses ja Steffanis. Eks üheksakümnendad oli raske aeg, aga olen selle töökasvatuse tõttu linna lapsepõlves risti-põiki läbi käinud. Selles mõttes on Pärnu jätkuvalt väga kodune.

Kuid kui küsida, kas ma näeksin ennast uuesti Pärnus elamas, siis pigem ei. Eriti kui oled New Yorgis või Torontos elanud, siis mastaabid ja ootused kodulinnale muutuvad.

Eero ­Jansoni side Pärnuga on säilinud, kuid oma kodulinnaks peab ta siiski Tartut. Foto: Sille Annuk /Tartu Postimees

Tegite teise magistrikraadi Hollandis. Miks otsustasite teise magistrikraadi kasuks ja miks just Hollandis?

Ma lõpetasin 2012. aastal Tartu ülikooli politoloogia eriala. Pärast seda läksin Pagulasabisse, aga ­kuna humanitaarabi valdkond on väga spetsiifiline, tunnetasin mingil hetkel, et oleks vajalik sinna sügavuti sisse minna. Pealegi oli meil naisega kokkulepe, et kui ­tema oma teise magistrikraadi ära teeb – selle tegi ta muide Tartu ülikooli Pärnu kolledžis –, siis teen mina ka teise magistrikraadi otsa.

Kuna Eestis humanitaarabi ei õpetata, astusin NOHA programmi. See on Euroopa Liidu Erasmus Munduse õppekava, mis ­tähendas, et igal semestril olin eri ülikoolis. Mu koduülikool oli Groningenis, teise semestri olin Varssavi ülikoolis ja kolmanda semestri tegin New Yorgis Fordhami ülikooli juures. Neljandal kirjutasin magistritööd.

Mulle teadaolevalt olen esimene Eesti inimene, kellel on humanitaarabi teaduskraad olemas.

Ühes intervjuus mainisite, et Torontos õppimine mõjutas teid nii erialaselt kui maailmavaateliselt. Kuidas täpsemalt?

Tõepoolest, pärast kolme aastat Tartus oli see õppekvaliteet, ­mida ma Torontos nägin, hoopis teistsugune. Meil olid väiksed seminarid, iga nädal lugesid kuni viis raamatut läbi ja pidid olema valmis minema ja sel teemal kriiti­liselt diskuteerima. Selline intensiivne õpe avas hoopis laiema maailma. Need autorid ja lähenemised ühiskondlike nähtuste mõtestamiseks – need olid minu jaoks tolle hetkeni tundmatud.

Teiseks: Toronto kui elukeskkond. Toronto on väga multikultuurne linn: ühel õhtul lähed Korea linnaosasse sööma, järgmisel õhtul Väikesesse Itaaliasse, kolmandal ootab sind õhtusöök kunagiste pagulaste järeltulijatega, kes on Eestist neljakümnendatel põgenenud. See on nagu terve maailm ühes linnas koos. New York on paljuski sarnane.

Torontos on olemas Eesti pank, Eesti kool, Eesti maja, Tartu kolledži nimeline ühiselamu. Oli hästi lahe näha, kuidas see Eesti kogukond ennast väljaspool Eestit hoiab ja hakkama saab ning seda võrrelda nende inimestega, kes sarnastel põhjustel Eestisse satuvad. Põnev oli vaadelda, millised olid nende kohanemis­strateegiad, kuidas nad hoidsid üksteisega kontakti, üksteist toetasid ja traditsioone elus hoidsid.

Seega ühtpidi oli õpe maa­ilmatasemel ja teistpidi oli Torontot elukeskkonnana väga lahe kogeda.

Kas ja kuidas praegused Eestis elavad pagulased Kanada eestlastega sarnanevad?

Eesti kogukonda Kanadas iseloomustab ühtpidi oma traditsioo­nide alalhoidmine ning samal ajal tihe suhtlus ja seotus neid ümbritseva ühiskonnaga.

Kirjeldaksin Eestis elavaid pagulasi paljuski samamoodi. Kui oled pärit näiteks araabiakeelsest kultuuriruumist, siis sa tahad, et su lapsedki räägiksid araabia keelt ja saaksid oma kodus rääkida emakeelt, kuid samal ajal olla avatud ümbritseva suhtes ja saada osa siinsetest traditsioonidest.

Kuidas aitate inimesi, kellel pole Eestis nii palju rahvuskaaslasi?

Aitame neil Eestis kogukonda luua. Üks asi, mida me Eestis teeme, ongi aidata neil inimestega kontakte leida. Kas või keele harjutamiseks. Ühtpidi on neil keeleõpetajad, kes õpetavad neile eesti keelt, aga teistpidi on meie poolt keelesõbradki, kellega kord nädalas kokku saada ja kohvitassi taga täiesti tavalist suhtlemist harjutada.

Samuti on meil üle Eesti toimuv üritustesari “Saame tuttavaks!”. See on koht, kus näiteks Nigeeriast, Süüriast, Sri Lankast või mõnest muust maailmanurgast pärit inimesed lähevad mõnda Eesti paika, et kohalikega vestelda ja tuttavaks saada. Ja vastupidi: et inimesed, kel on kaugemalt pärit inimestega seotud hirme, saavad näha ja tunda, et see inimene, kes on tema vastas, on täiesti tavaline inimene oma täiesti tavaliste soovide ja unistustega. Pagulased on ju täiesti tavalised inimesed, kes on sattunud ebatavalisse olukorda. See on oluline äratundmine.

Põletav küsimus: Milline on praegu olukord Valgevene piiril?

Olukord on väga keeruline. Inimesed on jäetud kinni kahe piiri vahele ja neil pole puhast joogivett, süüa, ravimeid, peavarju. Poolast on tulnud viimaste nädalate jooksul teateid mitme ­inimese surmast piiril, sealhulgas on hukkunud üks laps.

See, et piir suletakse, kaitsevajadusega inimesi saadetakse tagasi ja inimestele, kes sinna kinni jäävad, abi ei anta, on väga murettekitav ja vastuolus rahvusvahelise õigusega. See kõik ­toimub meile nii lähedal, kuid siinsed reaktsioonid on olnud uskumatult­ leebed.

See, et Valgevene kasutab rännet välispoliitilise survevahen­dina, ei ole normaalne ja tuleks igakülgselt hukka mõista, kuid ­lõpuks jääb kaotajaks inimene, keda ära kasutatakse. Ühtepidi öeldakse, et (Aleksandr) Lukašenko korraldab inimkaubandust. Samal ajal inimesed, kes on selle ohvrid, on nüüd muutunud ka ­Euroopa riikide vastureaktsiooni ohvriteks. Sellist dehumaniseerimist on väga kurb näha ja see on teema, mida meie oleme püüdnud inimlikust vaatepunktist tasakaalustada ja Euroopa riikidelegi vastu seista, kui nad oma rahvusvahelisi kohustusi ei täida.