“Ajalehes kirjutamine on nagu korteriühistus elamine. Raamat on eramu,” pakub Mikk Pärnits (26), kes üllitanud kaks ilukirjanduslikku teost: juttudest koosneva debüütkogu “Näiv on jääv” ja noorsooromaani “Hundikutsikaeetika”.
Mikk Pärnits – Laadi küla kirjutav popkunstnik
12. veebruar 2012, 08:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma kirjanduslikku tegevust alustas Mikk gümnaasiumis, kirjutades ajakirjadele jutte ja luuletusi, nende avaldamine näiteks Vikerkaares ja Värskeses Rõhus oligi rohkem nagu algaja kvaliteedi kontroll.
Miku raamatud on sellised, mis kõnetavad temaealisi või nooremaid. Kriitikud on esile tõstnud noorsandi kirjanduslikku andekust, ette heitnud liigset filosofeerimist ning soovitanud otsida tugevaid süžeesid ja action’it.
Igapäevaselt tegutseb Mikk vabakutselise kolumnistina ehk on iseenese arvamusliider ja teeb väljaannetele tükitööd, nagu ta ise ütleb. Suurema osa ajast veedab see omapärase andekusega noor mees hoopis Pärnust 15 kilomeetri kaugusel asuvas kodus, mis asub linnakärast eemal Laadil, kus ta omas mullis püsides kirjutab-maalib.
Kõige laisem inimene
Mikk on lõpetanud 2004. aastal Raeküla gümnaasiumi ja nõus natuke aega tagasi kerima ja elu üle mõtisklema. Esmamulje temast on heatahtlik boheemlane või punkar. Sellest ei tasu ennast aga petta lasta: tegu on tähelepaneliku vaatlejaga, keda peale isiklikesse sisekaemustesse süüvimise huvitab Eesti ühiskond siin ja praegu.
Miku ema on Pärnus tuntud rahvatantsuõpetaja Tiiu Pärnits. Mis parata, Mikku pole tants kunagi veedelnud. Korvpalligi pidas ta kooli kehalise kasvatuse tundides mõttetuks ja pidi seepärast Raeküla metsa all jooksmas käima, et kolm kuidagi kätte saada.
“Keemiast ja muudest asjadest sain napilt läbi, mul oli palju suvetöösid. Aga õpetajatele ma vist meeldisin. Ma ütlesin ausalt, et ei viitsi seda või teist asja teha. Öeldi, et ma pole loll, vaid kõige laisem inimene,” meenutab Mikk ja lisab, et temasuguseid oli teisigi, kes end koolisüsteemist erilise entusiasmita läbi vedasid.
Noorteromaan ongi Raeküla gümnaasiumi aineline. Mikul pole ühtset lahendust, mismoodi koolisüsteemi reformida. “Selle teema jätaksin targematele, ma ei hakka sellest ilmselt kunagi ise kirjutama,” pakub ta.
Pärast gümnaasiumi astus Mikk pedagoogide ja vanemate suunamisel toonasesse pedagoogikaülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Käis kolm või neli kuud, kuni sai aru, et see pole üleüldse temale.
“Mulle ei meeldinud juba gümnaasiumis kella pealt kohalkäimine. Ja minust oleks saanud emakeeleõpetaja. No seda pole küll vaja. Kaks–kolm tundi räägiti a-tähe ajaloost ja nii iga tähega. Teadsin, et ma ei hakka seda kuulama,” meenutab noorsand. “Mulle meeldib ise õppida. Sellepärast ei lähegi ma kooli kunagi tagasi.”
Viisakus lõpeb otsa
Pärast seda kogemust ei olegi Mikk kusagile õppima läinud, mis sellest, et järgnev pole olnud just meelakkumine.
Noorsand tegutses väheke IT-vallas ja tegi juhutöid. Samal ajal kirjutas raamatuid ja tegi meediale kaastööd.
Miku soov on, et tal lastaks olla. Sellisena, nagu ta on. “Mõtlesin vahepeal, et kui ma Eestis ära ei ela, hääletan Indiasse ja hakkan kerjusmungaks,” räägib ta. “Mulle ei meeldi see kool-ülikool-töö süsteem. Et töötan selleks, et maksta õppelaenu, siis kodulaenu ning 50aastaselt avastan, et käes on keskeakriis ja elu on möödunud teiste inimeste meelevallas, ahistavas pangaorjuses.”
Ja kui Mikul olekski palgatöö ja korter, püüaks ta ikkagi selle kõrvalt oma rida ajada. Kui seda ei saaks, muutuks elu talle skisofreeniliseks. “Looming on minu ainus võimalus,” ütleb Mikk.
Noormees on leidnud endale ühe väljundina kujutava kunsti. Ta on tegelnud fotograafiaga ja olnud modellikski. Nüüd on haaranud teda maalimine. Mikk maalib oma lõbuks, täidab õlivärvidega seinu ja lagesid arhetüüpsete kujundite sigri-migri, müstiliste silmade ning tekstidega. Need on nagu salapärased koodid. “Maailm peab olema täpselt tasakaalus, et katus ära ei sõidaks,” pakub Mikk.
Kunstiharrastus peegeldub juba Miku kätel, millele on tätoveeritud ainult talle teada sisuga piltkirjad. “See pole nii, et ma lähen linna peale ja võtan särgi seljast ning kõik näevad,” väidab ta. See on loominguline eneseväljendus, kujunev muster, mis on tehtud enda pärast ja pooleli. “Mul on selles osas oma nägemus,” kinnitab Mikk. Numbritel käsivarrel pole sügavat filosoofilist tähendust, küll on tegu kokkuvõttega ühest eluperioodist. Ise on mees ammu edasi liikunud.
Vanematega pole Mikk tülli keeranud, sest usub, et on säilitanud inimestega suheldes normaalsuse. Kui sõidad teistest üle või püüad neid ära kasutada, siis ei lähe. Peab püüdma ennast leida, sest võid kas või värdjas olla, aga ole aus, usub ta. Mikk nendib, et tema arusaam elust võib tunduda ülbe ja kuri, aga tema põhimõte on elada iseendale. “Aga ma ei saa ennast ohverdada lõpmatuseni,” lausub ta. “Kui tahan maalida, siis minu viisakus lõpeb otsa ja ma lahkun. Elu on selleks suhteliselt lühike.”
Kontaktis endaga
Laial voodil on sassis tekid-linad. Õhus ripub omapärane installatsioon kella sisemusest leitud võllidest ja ratastest ning siin-seal on abstraktse sisuga maale. Laes on mingi ingliskeelse laulu sõnad ning kogu see kirevus, mis suurema osa inimestest hulluks ajaks, aitab Mikul hoopis mõelda. Ta on mõnes mõttes tänapäeva noor, kel loendamatu hulk sõpru ja kelle igapäevane suhtlus toimub virtuaalkeskkonnas ja viis–kuus tundi päevas. Internet on eelkõige sidevahend.
Mikul pole midagi selle vastu, et teda punkariks peetakse. Talle on see tegelikult ükskõik.
Mikk arvab, et ka eimillegi tegemine on tegemine, isegi olemine on tegemine. Lõppeesmärk on kõiksusega üheks saada. Meie eksisteerimine on unenägu. Sellel kõigel on laiem taust, mida me inimestena ei mõista.
Ent kas lastakse lihtsalt olla või peab selle eest midagi andma? “Kui sa oma maailma ära pole teeninud, oled ülbe ja sõidad inimestest üle, tuleb see sulle tagasi. Ma usun, et minu eksistents ise on kingitus,” pakub Mikk. Aga elades kedagi kahjustamata ja enese loomingulise poolega kontaktis, samal ajal mitte ära pööramata – selle tulemit ta praegu veel näha ei oska. Mikk usub, et see on millekski hea.
“Ma olen kujunenud kunstiteoseks,” pakub ta. Iga kord, kui inimene loob või kirjutab midagi, ei jää ta sellest puutumata. Sellest peab olema teadlik. Siis pole väliskeskkonnal enam kujundajana mõju. “Kirjutan endale oma rollid ise. Olen olulisim elus olev eesti popkunstnik. Teised tehku, mis nad tahavad,” sedastab Mikk.
“Mis siis?”
Mida Mikk ei salli? “Kui inimesed hiljaks jäävad. Ma olen alati väga täpne ega salli uimerdamist. Mulle ei meeldi Galojan. Kirjutasin temast artikli, aga Päevaleht leidis, et see on liiga isiklik. Ma ei mõista suhtumist, et “mis siis?”,” ütleb ta. Poliitikud ei karda meil enam, nad arvavad, et inimesed annavad neile andeks ja kõik on normaalne. Arvamusloo kirjutamiseks peab minema sisemiselt vihaseks. Hea tujuga Mikk arvama ei hakka. Ta ei kirjuta kunagi, et “nii hea, nii hea”.
“Mul pole perioodilist veergu, seepärast sõltun palju väljaande toimetajast. Tsensuurist,“ tõdeb Mikk. “Ma tahaks ausalt välja öelda, see ei tähenda ropendamist või kellegi nime määrimist.”