Loodusvaatlus ⟩ Pöialpoisid päästab näljasurmast pidev ringiliikumine

Mõnele võivad pöialpoisid meenutada linnupoegi. Foto: Karl Adami

Tuul ja vihm on nädalaga puudelt kangutanud enamiku lehtedest. Olgu ümbrust kullipilgul vagusi jälgiv hallvares või okste keskel sagiv rasvatihane – nüüd paistavad taas kõik sulelised raagus puudelt kaugele ära. Minu meelest on ­valdav osa lehti tänavu maha potsatanud nädal–poolteist varem kui tavaliselt. Seda kinnitavad eelmiste aastate fotodki.

Läbisegi maas lebavad ja tuu­lega sahisevad vahtra-, kase- ja remmelgalehed lisavad oma osa sügislõhnade buketti. Enamasti koosnebki sügise lõhn eri taimede lagunemisel tekkivatest gaasidest ja on igas paigas pisuke eripärane, sõltuvalt sellest, mis taimi seal kandis enam kasvab. Juba lapsepõlvest on mul meeles vahtralehtede kergelt magus, samal ajal kirbe ja isegi muskaadine aroom. Remmelga­lehedki lõhnavad mõnel sügis­päeval meeldivalt.