Video ja pildid ⟩ Kurikuulsale maffiabossile Al Capone’ile kuulunud auto vurab ringi Eesti teedel (1)
/nginx/o/2021/10/05/14115726t1h6c0e.jpg)
23. oktoober 2021, 00:02
Kui Pärnumaa vanatehnika klubi eestvedaja Janno Hannuse garaažis aukohal seisev 88 aastat tagasi Detroitis valminud uhke punast ja beeži karva Chrysler CO 6 suudaks lugusid rääkida, kuuleks temalt ilmselt nii mõndagi põnevat, sest on tihedalt seotud eelmise sajandi ühe kõige kuulsama USA maffiabossi Al Capone’i tegemistega.
Väidetavalt on tegu ühega neljast autost, mille kurikuulsa allilmategelase käsilased toimetasid Inglismaale selleks, et gangster saaks sellega vanglast plehku pääsemisel põgeneda.
Nii siiski ei läinud. Al Capone’i kambajõmmid toimetasid põgenemiseks plaanitud Chryslerid nii Kanadasse, Uus-Meremaale, Prantsusmaale kui ka udusesse Albioni, ent ühest vanglast teise üleviimise puhuks kavandatud suurejooneline bossi vabastamise operatsioon ja välismaale rettuminek jäi vaid paberile.
Pärast viis aastat väldanud püüdmiskatseid õnnestus USA politseil kurikuulsaks saanud maffiaboss 1931. aastal vahistada ja kohus mõistis gangsteri maksude maksmata jätmise süüdistuse põhjal 11 aastaks vangi. 1932. aasta mais saadeti Capone Atlanta vanglasse, kust ta mõne aja möödudes viidi üle Lincoln Heightsi kinnipidamisasutusse ja sealt 1934. aasta suve lõpul kuulsasse Alcatrazi. Seal eraldati teistes vanglates privileege nautinud allilmaliider muust maailmast täielikult ja teisele poole trelle pääses ta tingimisi alles 1939. aasta novembris ning naasis koju Floridasse Palm Islandile. Ta huvi kuritegevuse vastu lakkas ja kunagine kardetud maffiaboss ei olnud suuteline enam oma jõuku juhtima. Capone’i tervis halvenes ja 1946. aastal märkisid psühholoogid ja psühhiaatrid pärast uuringuid, et Capone’i vaimne areng vastas 12aastase omale. 1947. aasta alguses tabas Capone’i insult ja mõni päev hiljem ta suri.
Nii jäi suureks põgemiseks üle maailma varutud autopark Capone’i enda poolt sisse õnnistamata. Tänaseks Pärnusse jõudnud masinale pani 1936. aastal käpa peale Briti politsei, edasi jõudis see muuseumisse Ajalugu Ratastel. Sealt rändas auto USAs elava autokollektsionääri Rodney R. Letcheri omandusse, kes uunikumi kaks aastat tagasi müüki pani.
Müügikuulutusele sattus peale internetiportaalides uunikume otsinud Raivo Hannus, kes armus piltidel nähtud kaunisse Chryslerisse esimesest silmapilgust ja otsustas sõiduki maksu mis maksab koju tuua.
Ehkki kiri ostusooviga läks kohe teele, ei kostnud teist poolt ookeani esiti selle peale kippu ega kõppu.
Oma vanaautode kollektsiooni realiseerima asunud Letcher vastas alles mitme nädala pärast ja oli kaunis pika hambaga, sest ilmselt ta ei uskunud, et kaugelt Eestist pärit huvilisel on tõsi taga ja tegu pole petisega.
“Kuna Rod muretses väga oma “armukeste” tuleviku pärast, siis pidin talle tõestama, et põen sama “haigust” nagu temagi,” meenutas nüüdseks meie seast lahkunud Raivo Hannus kontinentidevahelist keerukat läbirääkimismaratoni.
Pärnakas saatis USA kollektsionäärile pilte oma uunikumide kollektsioonist ja edastas siinse vanatehnikaklubi kodulehe aadressi, mis tema töid ja tegemisi kirjeldas.
Pärast kahekuist taustakontrolli ja uurimistööd otsustas Letcher Hannusega käed lüüa ja pani pärast rahaülekannet konteineri autoga suvepealinna poole teele.
Chrysler CO 6
Mootor: 3670 cm³, R6 bensiin
Võimsus: 61 kW
Pikkus: 4800 mm
Laius: 1780 mm
Kõrgus: 1710 mm
Täismass: 1762 kg
Tühimass: 1347 kg
Kandevõime: 415 kilogrammi
Isa elutööd jätkava Janno Hannuse jutu järgi käis kaubategemine ausõna peale ja autot sai esimest korda oma silmaga näha ja oma käega katsuda alles siis, kui see Pärnus konteinerist välja vuras.
“Eks meiegi uurisime müüja tausta, aga sajaprotsendilist kindlust, et müügis olnud Chrysler on nii heas seisukorras, nagu selle peremees välja reklaamis, meil ei olnud,” meenutas Janno Hannus autotehingut.
Siinsetel vanatehnikahuvilistel ei tulnud pettuda – punakasbeež Chrysler nägi täpselt niisama hea välja kui piltidel ja uunikumi seisukord oli ideaalne.
Hannuse jutu järgi on auto veetnud suurema osa oma elust muuseumis ja sõitnud väga vähe. Nii on selle mootor priima ning salongi sisustuski originaalne ja väga heas seisukorras.
“Miski ei narmenda,” märkis Hannus. Roostet autol ei ole, vaid uste ääri on natuke värvitud. “Meie oleme ainult pidureid ja roolimehhanismi üle vaadanud. Auto on ülevaatuselt läbi läinud ja kõik on, nagu peab,” lisas ta.
Pärnaka jutu järgi on nii heas seisukorras vana auto leidmine kui lotovõit, sest sellises konditsioonis tõldautosid on järel väga vähe. Eestis teist sellist ei leia, USAski on niisuguseid vaid mõni üksik.
“Tavaliselt on sellised eksemplarid kellegi garaažis või muuseumis seisnud. 1940ndatest pärit autosid on heas seisukorras rohkem,” seletas Hannus, kelle jutu järgi sõideti autod tol ajal tavaliselt päris lõpuni ära.
Kas keegi veel mitme tänapäevase pereauto hinda väärt uunikumi peale hammast ihus, Hannus täpselt ei tea.
“Müüja rääkis, et on veel huvilisi. Võta nüüd kinni, kas oli müügimehe jutt või tõsilugu,” lausus ta.
Hannuse sõnutsui valis ta isa eelmisel sajandil ilmavalgust näinud iluduse välja puhtalt selle välimuse järgi.
“Ehkki tal oli garaažis kaheksa uunikumi, mille seas üks 1926. aastast pärit puudkodaratega Chevrolet, mis on veel taastamisel, oli see Chrysler ta unistuste auto. Talle meeldis auto kuju. Ta eluaeg rääkis, et tahaks endale tõldautot, millega saaks sõita. Lõpuks läks see unistus täide,” rääkis Janno Hannus.
See, et unistuste autol on põnev tagapõhi ja seos eelmise sajandi ühe kurikuulsama maffiapealikuga, tuli Hannuse jutu järgi välja alles pärast seda, kui kaup oli tehtud ja eelmine omanik rääkis auto ajaloost.
“Põnev ajalugu ei olnud sugugi eesmärk, see tuli välja juhuslikult,” tähendas ta. Seetõttu usubki ta, et legend Chrysleriga kaasas käinud suurest konspiratsioonist pole laest võetud.
Seda toetab näiteks tõsiasi, et Chrysler oli omal ajal täitsa tavaline mudel, mis millegi erilisega teiste tollaste autode seast silma ei paistnud, aga tal oli päris võimas R6 mootor, mis võimaldas vajadusel natuke kiiremat sõitu.
“Chrysler CO 6 oli tolle aja kohta korralik kiire auto. Kiiremaks seda tuunitud ei ole. Sellega saab 100 kilomeetrit tunnis sõita, ilma et midagi juhtub,” kinnitas Hannus.
Ta on püüdnud ka ise Chrysleri tippkiiruse kätte saada, aga väga mõnus vana autoga täisgaasiga sõita siiski polevat.
“Natuke hirmus on, sest selle Chrysleri rööbe on väga kitsas,” kirjeldas Hannus. “Tänapäeva autod on hoopis laiemad. Teedki on meil natuke rööpasse kulunud – see auto hakkab seal rööbastes natuke “ujuma”. Suure kiirusega on temaga ebamugav sõita.”
Edevamat sorti lisavarustust 88 aastat tagasi valminud autost ei leia: kõik on lihtne – rool, pedaalid, “kellad” ja käigukang. Raadiot, rääkimata stereosüsteemist, püsikiiruse hoidjat või ise sisselülituvaid tulesid seal ei leia.
Igal hommikul peab enne vana Chrysleriga sõitma asumist määrima mõne tilga õliga auto veepumpa ja generaatorit. “Kui oled lõunaks 100 kilomeetrit sõitnud, siis paned igaks juhuks veel,” rääkis omanik uunikumiga kaasas käivatest igapäevastest protseduuridest.
Al Capone ja Eesti
Tartus Küüni tänaval 20 aasta tegutsenud ja tänavu uksed sulgenud legendaarne Ristiisa pubi väitis oma reklaamis, et kurikuulus maffiaboss olevat 1933. aastal viibinud lühikest aega Tartus, kus ta olevat kohtunud kirjastaja ja kaupmehe Oskar Luigega ning samuti külastanud Tartu ülikooli ja kohalikke lõbustusasutusi.
Tegelikult ei vasta see väide tõele, kuna Al Capone oli sel ajal juba vanglas.
Sõitmisel tuleb Hannuse sõnutsi arvestada käiguvahetamisega – need lähevad sisse raginaga vahesiduriga.
“Kohapealt äraminekul auto väriseb. Tuul vihiseb, kui hoo üles saab: ukse- ja aknatihendid ei ole nii head kui tänapäeval. Kojamehed ei ole mehaanilised, vaid vaakumiga. Kui nupp sisse keerata, siis mootor tekitab vaakumi, mis paneb klaasipuhastajad liikuma,” kirjeldas Hannus uunikumiga sõitmise eripärasid.
Hannuse jutu järgi on sõitma minnes suurim mure see, et keegi võib ette või külje pealt sisse sõita.
“Tänapäeva liikluses on Chrysleriga sõita suhteliselt raske. Auto pidurid ei ole sellised, et kui vajutad pedaali, siis jääb ta kohe seisma. Peab olema valvas ja ette nägema, kust võib oht tulla,” seletas ta.
Chrysler CO 6 pikimad sõidud on olnud Rootsi Göteborgi, Leetu Kaunasesse ja Soome Ahvenamaale vanatehnika huviliste kokkutulekutele, kust ta on alati naasnud mõne auhinnaga,
“Mina olen temaga käinud Leedus Biržais. Pikk sõit on Chrysleriga üsna väsitav. Olen suhteliselt pikk ja rooli taga on vähe ruumi – jalad on konksus ning mugavaks asendit reguleerida ei saa. Rooli asendit pole võimalik muuta, istet saab edasi-tagasi liigutada, aga seljatuge mitte,” rääkis auto peremees.
Iga päev vana auto sõidus siiski ei ole, aga hoolt kantakse tema eest hästi.
“Eks korra kuus peab ta ikka korra lapiga käima. Sügisel tõstame ta üles ja määrime alt õlidega kokku, kui ta talveks jääb seisma. Igal aastal vahetame õlisid ja jahutusvedelikku, ehkki ta väga vähe sõidab. Poputame teda kui oma last,” ütles Hannus.
Maffiabossi kuulikindel auto
Maffiaboss Al Capone’i kuulsaim auto on soomustatud Cadillac V-8 Town Sedan, millega ta sõitis 1929. aastast kuni arreteerimiseni 1931. aastal.
Väidetavalt oli see Cadillac maailmas kuulikindlate autode seas üks pioneere. Kuuldavasti muretses kurikuulus gangster oma elu pärast ja lasi Cadillaci katta soomusplaatidega, kaasa arvatud pehme katusegi. Samuti olid sel autol tollipaksused klaasid.
Auto tagumine aken käis lahti, et sealt oleks võimalik tulistada.
Kuulikindel Cadillac oli varustatud veel politseisireeniga, et vajadusel teed vabaks saada. 90 hobujõuga 5,6-liitrise V-8 mootoriga auto värvgi oli roheline ja must just seetõttu, et tol ajal olid samades toonides politseilegi kuuluvad Cadillacid.
1941. aastal kasutas maffiabossi Cadillaci USA president Franklin Roosvelt, sest USA valitsuse käsutuses ühtegi kuulikindlat autot polnud.
Auto restaureeriti esimest korda viiekümnendatel aastatel, toona eemaldati sõidukilt suurem osa soomusest.
Eelmise aasta alguses oli auto miljoni dollari suuruse alghinnaga oksjonil.