Raido Paasma: Minu kriteerium on paranevad patsiendid

Pärnu haiglast pealinna suunduv doktor Raido Paasma märkis, et hinnangu peaksid temale kui arstile andma kolleegid, kellega ta on koos töötanud, ja patsiendid. Foto: Mailiis Ollino

Pärnu haigla anestesioloogia, operatiiv- ja intensiivraviteenistuse juhataja Raido Paasma on elukutsele omaselt konkreetse jutuga ning ütleb kohtumise alguses, et kui tal tekib osakonnas põletav situatsioon, jääb vestlus pooleli.

Arsti vastutusala on patsientide tervis ja doktor Paasma teab inimelu väärtust. Noore tohtrina alustas ta tööd vanas haiglas Sillutise tänavas, kus intensiivraviosakonnas oli vaid üks palat, aknad vastu vangla kivimüüri. Haigeid eraldasid vahekardinad, mille varjus undasid monitorid, ja personali toas polnud ümberpööramise ruumi. Sellega võrreldes on praegused tingimused nagu tumeda öö vahetumine päikselise päevaga.

Saaremaalt pärit noormees käis Tartu ülikoolis ajal, mil eriinternatuuris jätkamiseks oli vaja haigla kinnituskirja ning tema juhendaja, anestesioloog-intensiivraviarst Ago Kõrgvee soovitas tal minna Pärnusse ja rääkida Urmas Sulega, kes diplomeeritud anestesioloogina oli sinna tööle asunud.

Veerand sajandi tagasi alustas noor anestesioloog Raido Paasma tööd Pärnu haiglas. Keerulisim katsumus saabus neli aastat hiljem, sügisel 2001, mis metanoolitragöödiaga on läinud Eesti ajalukku. Tollal eesliinil olnud arste Külvar Mandi ja Raido Paasmat ning intensiivravi osakonna vanemõde Tiiu Sinikat tunnustas president Arnold Rüütel riikliku autasuga.

Doktor Paasma, kui sügav on teie arvates jälg, mille te Pärnu haiglasse jätate?

Jätaksin sellele küsimusele vastamata. Hinnangu peaksid mulle kui arstile andma need, kellega olen koos töötanud, ning patsiendid. Ma ei ole kunagi midagi teinud selle nimel, et pälvida paremat hinnangut. Mulle on hästi olulised ja töös põhilised kriteeriumid rahul olevad, paranevad patsiendid ja üksteist toetav töökeskkond.

Kas pealinna minek on teile tõus karjääriredelil?

Tallinnasse minekul on puhtalt isiklik põhjus. Minu peres kasvab kaks poissi, kes tahavad, et isa poleks ainult nädalavahetuse isa. Aeg on teinud oma töö, meile tuleb igaühele vanust juurde ja tahaks poegadesse oma kohalolekuga rohkem panustada.