KOLUMN ⟩ Enne kui sain isaks

Ühtäkki käis plõks ja jõudis kohale – ma olen paps! Olin müüdud ja armastusega üle külvatud. Foto: Shutterstock

Viimased poolteist kuud on mind muutnud rohkem kui kogu senine elu.

Ehkki lapseootuse aeg on pikk ja sa teadvustad endale, et saad peagi lapsevanemaks, ei oska sa aimatagi, mis sind tegelikult ees ootab.

Jah, sa ostad talle hälli, kruvid voodi kokku, teed kodus remonti, sordid sugulastelt saadud sipupükse suuruse kaupa, käid perekoolis, ent reaalsus saabub alles siis, kui see vääksuv olend viis minutit pärast ­ilmaletulekut muretseva isa juurde tuuakse ja kinnitatakse, et ema ja beebiga on kõik hästi.

Ja see tunne, kui ta on esimesed minutid oma elust kulutanud kogu energia sellele, et kõrvulukustavalt karjuda, ja ühtäkki paneb õde selle nelja­kilose pontsu sulle rinnale ja ta jääb hetkega vait ning püüab aru saada, mis just juhtus … See esimene silmside oli kirjeldamatu. Ühtäkki käis plõks ja jõudis kohale – ma olen paps! Olin müüdud ja armastusega üle külvatud.

Sünnijärgsel ööl ei ärganud ma mitte seepärast, et ta kisanuks, vaid seepeale, et perepalatis oli liiga vaikne. Läksin vaatama, kas laps ikka hingab. Üleöö oli minus tekkinud instinkt kontrollida ja kaitsta.

Kuus nädalat hiljem on iseeneslikke muutusi juba hulgim.

Varem olin ma järgmisel päeval täiesti kasutu, kui ei saanud kaheksat unetundi kätte. Nüüd on kujunenud tavaks kuus ja sellest täiesti piisab. Esimesel päeval pärast isapuhkust läksin selle kuue pealt kontorisse ja uhasin kolme päeva töö ette ära.

Ma ei saaks öelda, et enne tööl uimerdasin, ent alati leidus põhjus, miks kohvinurgas muljetada või lugeda veebist mõttetut uudisnuppu sellest, kas Sulo oli ikka otse-eetris purjus. Nüüd, kui üks lugu valmib, võtan kohe teise käsile, et saaks kiirelt asjad tehtud ja koju titele rõõmuks, emmele abiks. Olen õppinud aega hindama.

Ma ei vaeva enam pead sellega, kas Vaprus ­kukub esiliigasse, mis saab Eesti sõudmisest, kui Tõnu lõpetab, või mitu uut nakatunut lisandus. Mu päev on kirjas, kui koju jõudes lapse sülle võtan ja ta naeratab. Tunnen rõõmu pisiasjadest – klišee, aga nii see on.

Arvan tõsimeeli, et enne kui isaks sain, olin 31 ja poisike, nüüd 32 ja mees.

Varem polnud mitte keegi mu peale oksendanud, pissinud ega kakanud. Uskumatu, kui palju nalja ja rõõmu võib see pakkuda!