/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Võiks arvata, et mida üks riik ja rahvas veel tahab kui stabiilset valitsust ja pikaajalist peaministrit. Ent viimasel ajal on Eestis üha enam hakanud ilmnema märke, et nii poliitikud kui tavakodanikud on peaminister Andrus Ansipist tüdinenud. See ei pea tingimata tähendama, et soovitakse koalitsiooni vahetumist. Küll aga uusi nägusid, kes enesega rahulolu asemel otsiksid aktiivselt mooduseid, kuidas Eesti inimeste heaolu tõsta.
Ansip on oldud ametiaja poolest juba ammu sügavalt ajaloos. Tema peaministriaeg algas paleepöördega ja kestis 13. aprillist 2005 kuni 5. aprillini 2007. Pärast veenvat valimisvõitu püsis Ansip ametis 5. aprillist 2007 kui 6. aprillini 2011.
Reformierakonna edukas esinemine ning Isamaa ja Res Publica Liidu võimupartneriks valimine on taganud võimuteerulli libeda veeremise alates 6. aprillist 2011.
Süvenemata allhoovustesse, ei paista silmanähtavaid takistusi, mis vääraksid Reformierakonna ja IRLi tandemit. Ometi on õhus midagi (see pole lähenev kevad), mis peaks sundima rahulikumalt hindama viimasel ajal toimunut.
Üsna suureline peaminister kipub viimasel ajal minetama kontrolli oma esinemiste üle, kui ta pole sel ajal olnud just mingite preparaatide või seemnete mõju all. Mis puudutab viimatist ülbitsemist riigikogus, siis sel puhul on poliitikaeksperdid soovitanud valitsusjuhil vabandust paluda, mida too eile tegigi. Kurikuulus võltsimisvastane kaubandusleping (ACTA) vajab rahulikku analüüsi ning avalikkusele selgitamist, selle asemel et selles kahtlejaid naeruvääristada.
Kui ACTA riikidelt heakskiitu ei pälvi, ei saa maailm otsa. Ja just Reformierakonna ajal kultiveeritud suhtumisest, nagu ei sõltuks meist midagi või et Eesti arvamus ei lähe korda, tuleb lahti saada. Eesti ei pea midagi pimesi heaks kiitma.
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)