Läinud nädala moehitiks kujunes peaministri stiilinõuanne „fooliumist müts“, mille varju valitsusjuht peitis oma suutmatust rahvaga dialoogi pidada.
Anu Villmann: Fooliummüts pähe ja kuss!
14. veebruar 2012, 10:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pallimängudes kehtib kuldreegel: kui mängupartner söötu kätte ei saa, pole see püüdja, vaid söötja viga. Sama reegel kehtib suhtluses. Kui jutt pärale ei jõua, peitub probleem üldjuhul kõnelejas, mitte kuulaja kõrvades.
Teisisõnu, kui kodanikel on hirm mõne kavandatava seadusega kaasneva ees, pole valitsusjuhi asi inimestele diagnoose panna, vaid hirme hajutada.
Ehk on peaminister ise liiga kaua fooliummütsi kandnud, sest see selgitaks, miks võnked ja vibratsioonid Eesti elust kuidagi Stenbocki majja ei jõua.
Ajal, mil soomlased plaanivad kaotada kuni 80 protsenti valdadest ja meiegi omavalitsusjuhid räägivad haldusreformist üha häälekamalt, ei poeta Andrus Ansip selle kohta sõnagi.
Regionaalministri juhtpartei toetuseta jättes kohitsenud, valab peaminister oma suhtumise välja riigikogu kõnepuldist: “Ma ei arva hästi ministri ametist, kui ministril pole portfelli.“
Imagot rikkuv teema kohutab. Parem hoida särgiesine puhas ja seirata kõrvalt, kuidas haldusreform koolivõrgu ja päästeameti ümberkorraldamise, posti- ja pangakontorite sulgemistena tasahilju ära tehakse.
Kõige selle taustal tundub reformipartei sihilik käed-rüpes-olek olulise reformi vaikimisi korraldamisel kummaline. Kapten on laevas, et seda juhtida, täpselt nii, nagu riigitüüri enda kätte võtnul lasub kohustus haldusreformi teadlikult teha.
Tagumine aeg sahtlites sobrada, munad üles otsida, need tagasi külge panna ning lõpuks mehe kombel tegutseda ja vastutus võtta. Veel on võimalust ja aega kogu protsessi juhtida ja läbi kaaluda.
Või on plaan valmis ning rahvas vormigu fooliumist müts ja pidagu suu?