Urmo Rausi maalinäitus tutvustab Eesti klassikuidki võlunud Capri saart

Urmo Rausi maalinäitus “Lotofaagide saar Capri” Pärnu uue kunsti muuseumis. Foto: Marie Virta

Kui eesti kunstnikud eelmise sajandi alguses Caprile jõudsid, polnud rootsi doktori Axel Munthe üle­ilmne bestseller “San Michele raamat” veel ilmunud ega Caprile maailmakuulsust kogunud. Eesti kunstnikest astus esimesena ­Capri kaljudele ja jäädvustas sealseid maastikke Ants Laikmaa 1912. aastal. Rahvusromantikust Laikmaad võlus Capri ürgne loodus, noort impressionisti Ado Vabbet Türreeni mere vesi, Konrad Mägi oli haaratud saare kubistlikest mägedest ja ehituskunstist.

Capri teemat jätkab Pärnu uue kunsti muuseumis avatud näitusel “Lotofaagide saar Capri” 100 aastat hiljem Urmo Raus, kelle vastses maaliseerias tasub lähemalt silmitseda teoste pealkirjugi, kuna enamikul neist on mingi ajalooline tähendus. Näiteks on üks maal – “Villa Jovis” – viide kolossaalsele villale, mille Tiberius lasi ehitada 300meetrise vertikaalse kalju ­otsa, valitsedes Capri saarelt Roomat.

Caprile on Raus enda sõnutsi tahtnud minna juba ammu, aga lõpuks sattus ta sinna läbi juhuste jada. Tal oli lennupilet ostetud hoopis Sardiiniasse. Sardiinia pandi läinud kevadel aga lukku, kuna koroona võõpas suure osa Itaaliast punaseks ohutsooniks. Ja nii tuligi Napoli kaudu Caprile lennata. Capril käis ta mullu augustis ja see oli ääretult meeldiv, sest ka siis ei olnud seal välismaalasi-turiste. Olid ainult noored ja ilusad itaallased, sest vanemad inimesed eelistasid istuda kodus.

See oli veel selline aeg, kus lennujaamas mõõdeti saabuvaid inimesi termomeetriga. Isegi Sorrentos (linn mandril Capri vastas) seisis üks vana veepiiril ja mõõtis kõiki suvitajaid kraadiklaasiga, enne kui nad merre suplema lasti. Iseenesest jabur, sest ilm oli kuum ja õhutemperatuurgi juba nii kõrge.

Urmo Raus oma maalinäitusel “Lotofaagide saar Capri” Pärnu uue kunsti muuseumis. Foto: Marie Virta

“Ma arvan, et ma ei oleks kunagi Caprile läinud, kui seal on turistide uputus. Aga see oli selline erakordne hetk, et ma sain seal rahulikult vaadata ja jalutada. Olen alati kultuurireise teinud ja koroonaaeg on olnud selleks üsna ideaalne,” lausub kunstnik.

Saarel ringi jalutades ei mõelnud ta tegelikult üldse Vabbe, Laikmaa ega Mägi peale. Pärast Caprit käis ta kiirkorras Eestis, nägi Kumus näitusel Ado Vabbe Capri-teemalisi värvipliiatsi­joonistusi ja akvarelle ning seal see mõte – teha ise Caprist üks maaliseeria – sündiski.

Kas Capri ongi selline õrnalt sinine ja pruunikas ja valge nagu Rausi maalidel?

“Kui värvidest rääkida, siis ma ütleksin, et võib-olla Ants Laikmaa ja Ado Vabbe said sellele kõige rohkem pihta, sest ega Capri ole nii värviline, nagu Konrad Mägi seda kujutas. Ta ei ole kirju nagu mõni Itaalia linnatänav, vaid suhteliselt piiratud kolorii­diga. Kuna ta on meresaar, muutub ilm Capril kogu aeg ja kiiresti, taevas on tihti pilves, aga see toob värvi hästi välja. Eriti inspireerivalt erilisena mõjus mere sügavtürkiis kontrastina tinahalli taeva ja sügavrohelise piiniate või mändide värviga. See värvide ­sügavus on näiteks Vabbe akvarellides olemas, aga see ei ole ­kirju, nagu Mägi seda kujutas,” kirjeldab Raus.

Pärnus uue kunsti muuseumis on ta Mark Soosaare kutsel varemgi näitusi teinud, ehkki viimase 30 aasta jooksul – ajaarvestusega 1991. aastast – on ta vaid poolteist aastat Eestis elanud. Praegu elab ta Hollandis Haagis.

“Mark on spontaanse kutsuja ja inimesena mulle meeldinud. Siin ei ole jutt, et planeerime kaks aastat midagi ette, vaid Mark helistab: “Kas sa tahad teha?” ja teeme. Olen ka ise selles mõttes efektiivne inimene, et ma teen asju ­kiiresti ja mulle ei meeldi pikk kavandamine. Kunst ongi ju natuke spontaanne,” märgib Raus.

Fragment Urmo Rausi maalinäituselt “Lotofaagide saar Capri” Pärnu uue kunsti muuseumis. Foto: Marie Virta

Maalinäitust saadab autori trükilõhnaline raamat “Õhtumaa rännakud”, mis jõuab välja Capri ajalooni antiigist alates. Raamatu 53. leheküljel annab autor teada, kes olid näituse pealkirjas mainitud lotofaagid ja kuidas nad kustutasid rännumehe koduigatsuse.

Rändurielu istub Rausilegi. Ta nimetab ennast eurooplaseks ja maailmakodanikuks ja üheks selle põhjuseks, miks ta püsivalt Eestis ei ela, aga siin päris sageli toimetab ja käib, peab ta huvitavust.

“See on selline energeetiline asi, ma ei saa ainult Eestis olles siit piisavalt energiat ja inspiratsiooni. Ma ei tea, mida ma siin kunstnikuna teeksin, kui ma ­kogu aeg siin oleksin. Mind inspireerivadki sellised ajas ja ruumis rändamised. Elan Hollandis, kus kõik on väga lähedal, näiteks nädal aega tagasi käisin autoga Normandias muuseumis. Mul on tagatud mobiilsus, ma saan liikuda igal pool ja see annab mulle energiat. Viljandi külje all maal panen koduvärava kinni, väljas on kottpime ja vaimseks tegevuseks on see väga hea, aga aeg-ajalt on vaja ikkagi impulssi. Mina saan impulsi eelkõige inimestelt. Tuleb suurde linna minna, seal on inimesed. Aga Eestis ei ole suuri linnu ...”

Raamatus on teisigi jutte, Capri on vaid üks neist.

“Ma olen kirjutanud selliseid novelle varemgi oma rännaku­kogemusest õhtumaades. Otsustasin anda need välja kogumi­kuna ja seal on seitse lugu, neist mitu Katalooniast,” märgib Raus.