Silvia Paluoja ⟩ Loodus hakkab muutjatele vastu

Kehtiva seaduse kohaselt võib mere ääres ehitada hooneid vähemalt 100 meetri kaugusel kaldast. Foto: Henn Soodla

Lottemaad ähvardab merre vaju­mine. Eametsa maalihe jättis pere ilma saunamõnust ja pargist. ­Valgerannas tungib meri rannale peale. Sauga jõgi on neelanud lige­male 14 hauda. Ja nii edasi. Need ei ole uued menukid, vaid ajaleheartiklite pealkirjad. Järeldusega, et rannikul on vöönd, kus miljonivaate ihaleja vead jätavad ta looduse meelevalda. Näiteks siis, kui tal pole kübetki teadmist geoloogiast ega viirsavist või nõlvavõsast kui looduslikust veepumbast või roostikust kui puhveralast, mis kaitseb ranna­kõrgustikke lainete uhtuva mõju eest.

Aga inimene tahab pähe looduse kuninga krooni. Miks muidu algatas riigikogu keskkonnakomisjon looduskaitseseaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu 483 SE? Kui eelnõu läbib järgmisedki lugemised ludinal, jõustub seadus tuleva aasta 1. septembrist. Seda, kelle võimalikke isiklikke või erakonna annetajate huve muutmine teenib, kajastas Postimees 25. ja 26. novembril, käsitledes sõnavormingu varjatud ohuna loodusliku rannajoone hävimist.

Ajal, mil järjest tugevamalt taotakse rohepöörde trummi, tahavad eelnõu algatanud kunagine Pärnu maa­vanem Andres Metsoja, Maalehe endine pea­toimetaja Peeter Ernits, omaaegne keskkonnaminister Heiki Kranich ja 18. novembrist keskkonnaminister Erki Savisaar vähendada loodus­likku mitmekesisust ja ehitada hooneid kaldale nii lähedale, et piltlikult võivad torgata ukse pealt varbad vette. Seletuskirja sõnastuses on eesmärk “kujundada ümber loodusväärtuste kaitse veekogu rannal ja kaldal ning leevendada seniseid looduskaitseseadusest tulenevaid omandipiiranguid ­kohtades, kus piiranguteks puudub selge loodus­kaitseline vajadus”.