:format(webp)/nginx/o/2021/12/07/14246827t1h33b9.jpg)
Paljude lavastuste puhul, kus klassikateksti ajakohastatakse tegelaste nüüdisaegseks riietamise teel, olen jäänud kimpu võttele õigustuse otsimisega. Tihti on see olnud pigem lavastaja ulameelsuse kui tõlgendusjõu märk. Sestap pole ime, et erkoranžis kapuutsiga pusas lavale ilmunud ohvitser Veršinini (Jaan Rekkor) lavaletuleku ajal kulmineerunud skepsisesööst mu korraks rivist välja viis.
Noorima õe Irina nimepäevapeol valitses seniste Tšehhovi-käsitlustega võrreldes ootamatult laadalik meeleolu, mida rõhutas peale pingil turnivate näitlejate publikusse öeldud monoloogide Enn Keerdi onuheinolik Soljonnõi kehastamine.