ARVUSTUS ⟩ Endla “Kolm õde”: Igatsus kuubis

Ingomar Vihmar ongi talle omaselt lavastanud eelkõige atmosfääri ja lasknud näitlejatel selle sees omavahelisi suhteid ehitada. Pildil Kadri Rämmeld, Märt Avandi, Andrus Vaarik, Jaan Rekkor. Foto: Gabriela Urm/Endla teater

Paljude lavastuste puhul, kus klassikateksti ajakohastatakse tegelaste nüüdisaegseks riietamise teel, olen jäänud kimpu võttele õigustuse otsimisega. Tihti on see olnud pigem lavastaja ulameelsuse kui tõlgendusjõu märk. Sestap pole ime, et erkoranžis kapuutsiga pusas lavale ilmunud ohvitser Veršinini (Jaan Rekkor) lavaletuleku ajal kulmineerunud skepsisesööst mu korraks rivist välja viis.

Noorima õe Irina nimepäevapeol valitses seniste Tšehhovi-käsitlustega võrreldes ootamatult laadalik meeleolu, mida rõhutas peale pingil turnivate näitlejate publikusse öeldud monoloogide Enn Keerdi onuheinolik Soljonnõi kehastamine.

Ingomar Vihmari loomingu tundjale see etenduse esimese poole sketšisaatelik grotesk näitlejatöödes muidugi mingi üllatus polnud, aga et Vihmar on oma lähenemises klassikalegi uljalt intuitiivne, siis pole kunagi garantiid, et söaka lavastaja tundemeel just sel korral kümnesse tabab. Esimese vaatuse jooksul näitlejad pigem osatasid, kui mängisid “Kolme õde”. Oli raskusi arusaamisega, kus suunas märklaud üldse asetseb. Vähemalt polnud selles kõiges tüütavat ja kistud raskemeelsust, millega kaasaegsus teatris teinekord samastatakse.