Sulelised ootasid praegust sula nagu taevamannat

Mõnikord tunnevad salutihased suurt uudishimu looduses liikuja tegemiste vastu, sest iialgi ei tea, mis inimesest võib maha jääda. Foto: Karl Adami

Juba nädalajagu meeli ergastanud jäälind, kes kodulähedasel veelõigul pidevalt pisikesi kalu napsas, on tänaseks taas veidi suuremad jahimaad omandanud. Külm ei suutnud päris kõiki lõike kaanetada ja mõnes paigas on vesi taas lahti. Nüüd terendab jäälinnu ees uus oht: end peale pressinud sula võib veetaset kergitada ja jäälinnul muutub sellega jahipidamine veidi keerulisemaks.

Neile, kes on harjunud veest toitu otsima, on talv igal juhul paras proovikivi. Põhjast saabunud vesipapidki, kes samuti sageli madalatel veelõikudel toimetavad, ei armasta üleliia kõrget veetaset, sootuks siis kogu vett katvat jääkaant. Õnneks leidub jõgedel kärestikulisi lõike, mis püsivad päris kaua lahtistena ja veetaseme tõusugi korral on neis paigus ikka mõni madalam koht. Teistele sulelistele on talvine sula enamasti tõeline õnnistus.

​Mitte pelgalt seetõttu, et energiakulu on soojaga veidi väiksem, aga sellegi tõttu, et putukad on taas veidi aktiivsemad.