Loodusmõtisklus ⟩ Millest pajatavad kuivanud kuused ja siledad kraaviperved?

Kask. Foto: Karl Adami

Iga aastaga on mul aina vähem sõnulseletamatut jõulutunnet, mis tekiks jõululaulude kuulmise või ehitud kuuskede nägemise järel. See saatis mind rohkem lapsepõlves. Üha enam on detsembri lõpp kujunenud minu jaoks aga järgmise hooaja mõtestamiseks ja pimeda aja ärasaatmiseks. On ju tegu aasta hämaraima ajaga. Pimedad ööd on päevavalguse arvelt üha pikemaks venitatud. Talvise pööripäeva järel hakkab siin põhjapoolkeral kõik kevade poole tiksuma ja päevavalgust lisandub tasapisi iga päevaga.

Ühest küljest on mul kahju, kuna mulle on see hämar, endaga rahu tegemise aeg pisut ehk armaski, teisalt ootan kaunist külluseaega, mis terendab lehekuul. Minu jõulutunde aseaineks on heaolutunne, mis tekib mõeldes, et nüüd läheb kõik ainult helgemaks. Mingil määral annab sellele heaolutundele, kindlasti paljude jõulumeeleolulegi, hoogu juurde maastikku kattev valge lumevaip. Mitte seetõttu, et jõulusid kujutatakse postkaartidel lumistena, vaid lihtsalt seetõttu, et lumi on osake sellest aastaajast. Tänavu saame heameelt tunda valge jõuluaja üle.

Neil jääkristallidel, mis ühtäkki suuremaid ja väiksemaid kuuski katavad ning teeradade ääres hangi moodustavad, on niivõrd suur võim paljude inimeste tuju kujundamisel. Lumehullusid, kelle hulka kuulun minagi, on Eestis omajagu. Kindlasti on teist sama palju neid, kelle silmis ei peaks seda valget ollust taevast langemagi.