Kiira Udu ⟩ Lapse puudutamine ainult loaga ehk Ohvriteta sport

Ohvriabi projektijuht ja vabakutseline ajakirjanik Kiira Udu. Foto: Urmas Luik

Vaimse tervise ja heaolu koalitsiooni juhataja Ott Oja kirjutab rahvusringhäälingu portaalis oma arvamusloos väga tabavalt spordimaailma valudest ja viimasel aastal eriti tugevalt esile tõusnud teemadest: “Läbipõlemine, depressioon, söömishäired, enesevigastamine ja enesetapumõtted ei saa olla spordi loomulik osa. Kui see on reaalsus – ja mitme erialaliidu seisukohtadest järjest nii paistab –, siis seesugust sporti ei saa Eesti riik edasi toetada.”

Ma olen sel sügisel käinud mitmes Pärnumaa koolis rääkimas turvalistest suhetest. Noortele mõeldud tunni ühe praktilise harjutuse sees on erinevad väited, mis puudutavad suhteid treeneriga. Ma olin ühtaegu üllatunud ja kurb, kui kuulsin uue põlvkonna suust neidsamu iganenud mõtted, millega olen isegi üles kasvanud. “Treener peabki karm olema”, “Treenitavate peale karjumine on normaalne”, “Kuidas muidu sportlast treenima moti­veerida?”, “Treener võib mõnele oma treenitavast alaealisele osutada rohkem tähelepanu, nt viia restorani sööma või kutsuda endale külla.”