Silvia Paluoja ⟩ Hea tuju laineharjal

Silvia Paluoja Foto: Mailiis Ollino

Rahva Raamatu müügiedetabeli esikümnes on “Nikulini kogutud anekdoodid”, mis pärinevad ­silmapaistva Vene klouni ja näitleja Juri Nikulini varasalvest. ­Tegemata siinjuures kogumikule reklaami, siis kes ei naeraks, kui näiteks “Ooperietenduse ajal vudis täpselt naiskoori juures lavale hiir. Kurdiks jäi kaks tuhat kuulajat”.

Naer on terviseks. Huumorimeelega inimene suudab argipäevaski olukorra naljaks pöörata seal, kus teine paiskab ühismeediasse sapise kommentaari. Küsimata, et äkki andis ta ise juhtunule põhjuse. Paar näidet iseenda arvelt on nagu ­varnast võtta. Tõdemusega, et möödarääkimine algab sealt, kus küsija kasutab telegrammstiili pikema selgituse asemel.

Narvast seminarilt Tallinna bussijaama jõudnuna rõõmustasin, et Pärnu buss on ees, ja rivistusin käigult ­piletit ostma. “Kas te olete kindel, et te tahate Pärnu sõita?” küsis juht. Mõtlesin, et mis küsimus see on, kas ma jätan ebaadekvaatse inimese mulje. “Muidugi kindel,” teatasin, sain pileti, võtsin istet. Ja siis selgus, et olin sattunud kõige aeglasema bussi peale, mis pea- ja suvepealinna vahel sõidab. Selle kolme ja poole tunni sees matkasin kõrvalteid pidi ajal, mil samas suunas oli ekspress ammu seal, kuhu suundusin. Õppetunnina teadmine, et üle huulte tuleb õigel ajal ­libistada täpsustav vastuküsimus.