Veealune fotograafia – natuke vähem ohtlik kui langevarjuhüpe

Valdur Maibachi viimaste aas­tate kirg on veealune fotograafia, mis hõlmab tema silmis kõike võimalikku: muinasjutulisi värviliste kaladega korallriffe kaugel seitsme maa ja mere taga, kott­pimedates Eesti vetes puhkavaid kummituslikke laevavrakke, vee alla jäänud hoonete ja puudega Rummu karjääri ja neidki kohti, kuhu lõbu pärast snorgeldajad enamasti ei satu.

Sukeldudes on Maibachil alati kaasas nuga, käe peal terviseohutust tagav kompuuter ja kõrval paariline, sest olgu vilumust ükskõik kui palju, peab olema valmis ootamatute olukordadega silmitsi seisma.

“Näeb välja nagu Rembrandt. Tegelikult on see vana pumbajaam, kus käiakse väga vähe, sest see pole atraktiivne. Ma pistsin pea sisse, nägin valgusega, mis seal sees on ...” jagab Maibach kogemust, kuidas väga hea pildigi võib saada ootamatust kohast. Seisame ühe Eestis tehtud foto ees näitusel “Mees, meri ja …”. Endla teatrigaleriis on teatrikülastajatel võimalik tema veealuseid fotosid lähedalt uudistada jaanuari keskpaigani.