Karjääri lõpetanud Jaak-Heinrich Jagor: Sportlase elu on emotsionaalsem ja lillelapselikum

Jaak-Heinrich Jagor 2017. aastal Londoni MMil. Foto: Tairo Lutter

Nii olümpial, EMil kui MMil tõketega staadioniringe lidunud Jaak-Heinrich Jagor ­otsustas 31aastaselt sportlas­karjäärile joone alla tõmmata.

Mäletan juba kooliajast, et 400 meetri jooks oli see kõige rängem – ala, kus paned terve distantsi nii, kuis torust tuleb, pärast veremaik suus. Ja sinna veel tõkked otsa … Miks küll valida selline ala? Kergejõustikus on neid ju kümneid! Jagor on ehe näide kõvast töömehest ja sellest, et midagi ei tule kergelt.

Tallasime kooliajal Jackiks hüütud Jaaguga 12 klassi samu Pärnu ühisgümnaasiumi spordiradu. Olime pinginaabridki, sestap sinatame.

Kui kaua sul lõpetamise mõte peas idanes?

Kui 2016 sai Rio olümpial käidud, oli kindel plaan, et ühe olümpiatsükli teen veel. Vaatab selle nelja aasta pealt. Kindel soov oli 2016. aastal tegemata jäänud asjad 2020. aasta olümpial ära teha.

Sealt edasi läks enam-vähem nii, et 2016 oli normaalne, 2017 oli ka väga tore hooaeg, aga siis äkki 2018/2019. hooajal oli tunda, et õhk hakkab kergelt välja minema, ent 2020 olümpiaprojekt pani veel silma särama. Sellest ajast hakkasidki mind kimbutama eri mured-vigastused, millest esialgu oli lihtsam üle olla, kuid nendest ei saanud 100 protsenti lahti, järjest kuhjusid ja kuhjusid. Kuna vaimne seis oli sel­line, et vahet ei ole, kui lihtsalt või raskelt asjad tulevad, siis ­pärast Tokyot pidanuks sportlaskarjäär läbi saama.

Siis tuli koroona, mis nihutas olümpiat aasta võrra edasi. Viimast aastat oli “põnev” teha, mõtted olid juba muu elu peale läinud. Kohusetundliku inimese, sportlasena sai täie rauaga lõpuni pandud.