Fotoslaidide abil jooksis kõigi silme eest läbi kogu Joonase elu, meeldejäävaid võluvaid hetki ühisest lapsepõlvest ja kuristike ületamisest meenutas tema õde Margit, Joonast inimese ja isiksusena iseloomustas mälestuskõnes Alar Külm. Õues saadeti Joonas ära ühiselt lauldud “Karjapoisi lauluga”.
Osavallakeskuse juurest jalutati seejärel rongkäigus lumist rada mööda Audru pargis ja kõnniti üle kahe rippsilla, inimesi saatmas Steve Vanoni linnuhäälne saksofonihüüe, kuljuste helin ja kõrgel peade kohal hoitud kollased loosungid lausetega “Ma olen armastus“, “Ma olen rahu”, “Ma olen valgus”, sest oli ju Joonase üks peamisi loosungeid kunstnikunagi: “Armastus võidab hirmu.”