Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/02/17/963512t1h2f19.jpg)
Konjakkäreda häälega legendaarne laulja ja poeet Leonard Cohen tõestab vastilmunud albumil “Old Ideas”, et muusikuil on võimalik ka pärast aastakümnetepikkust edu säilitada algupärane sära ja kasutada tallele pandud kogemustepagasit enda kasuks, muutudes aja jooksul vaid paremaks nagu hea vein.
Pool karjäärist Bob Dylani nime varjus veetnud Cohen on oma ahjusoojal plaadil niisama tragikoomiliselt sünge kui oma muusikutee algusaegadel, pöördudes tagasi juurte juurde ja kõlades folgilikumalt kui viimastel albumitel.
Just hääle kõla on see, mis Coheni puhul ikka ja jälle üllatuma paneb: 77aastase laulja tähtsaim instrument omandab iga uue albumiga sügavust ja käredust, kõlades oma maaläheduses peaaegu ebainimlikult.
„Old Ideas“ annab meile vihjamisi märku, et folgilegend tajub surelikkust ja saab aru, et meie kõigi aeg siinilmas on piiratud.
Ometigi õhkub sellestki vana mehe krutskeid, pool-aimatavat huumorit ja irooniat, mida nüüdseks juba Coheni kaubamärgiks võib nimetada.
Kõige paremini avalduvad Coheni poolsünge huumor ja eneseiroonia just plaadi avaloos „Going Home“.
Albumi ilusaimaks osaks võib aga pidada lugu pealkirjaga „Lullaby“. Coheni kähe sosin ja taustal hõljuv gospellik naisvokaal mõjuvad lummavalt uinutavalt ning tekitavad unenäolise õhkkonna.
„Darkness“ tõestab aga, et Leonard Cohen ei lähe ajalukku kindlasti vaid Bob Dylani jäljendajana. Samuti ei pruugi „Hallelujah“ jääda tema kõige suuremaks hitiks.
„Old Ideas“ sisaldab omi hetki, peaaegu pühalikke hetki, kus laserkettalt kõrvadesse jõudvas helis on piisavalt energiat, et täita kogu tuba; selles vanas mehes peitub veel midagi, mis seni avastamata, midagi, mis annab lootust uue materjali sünniks.
„Old Ideas“ ei ole kindlasti midagi neile, kes vanameistrilt tema geniaalsuses uut lähenemist ootavad. Nagu nimigi väidab, laulab ja luuletab Cohen juba sissetallatud rajal, kõneldes peamiselt armastusest.
Samuti ei ole plaat kindlasti kokku pandud ootuses, et see Coheni viimaseks jääks. Selles männivaadis laagerdunud hääles on veel jõudu ja sära, peaaegu sosinaks vaibuvas laulus piisavalt müstilisust, et jääda temalt uusi väiksemaid ja suuremaid krutskeid ootama.