Urmas Saard: Lipp kui Moosese kepp

Urmas Saard. Foto: Erakogu

Üle-eelmise sajandi alguses töötanud Saksa poliitiline kirjanik ja satiirik Karl Ludwig Börne tõdes, et viha on kerge varjata, armastust palju raskem ja ükskõiksust lausa võimatu. Julgen arvata, et ükskõiksus ongi peamine põhjus, miks nii vähe näeb lipupäevadel sinimustvalgeid tänavapilti kaunistamas. Kõik muud põhjused moodustavad selle kõrval tähtsusetu osa.

Mu kauane hea tuttav Raeküla mees usub, et sõnad panevad liikuma ja eeskuju kisub kaasa. Sellepärast olen võtnud taas nõuks kirjutada lipu teemal, püüdes samal ajal kasutada iga moodust vahetada koduõuel lehviv triip Eesti lipu vastu.

Ma ei kirjuta sellepärast, et Eesti lipu seltsi tegevjuhi ülesandeid täites lasub kohustus sinimustvalge tähtsust ja tähendust pidevalt esile tuua; ei heiska igal võimalikul põhjusel kodumaja juures riigilippu kartuses, et mõnd korda vahele jättes keegi näppu viibutab. Teen seda seepärast, et eesti rahvas ja keel, meie riik ja tema tulevik on mulle väga tähtsad.

Lipp tähistab peremeest

Mõistan, et liigne rääkimine annab vastupidise tulemuse ja vähene rääkimine tekitab teabevaakumi. Mõistlikku keskteed polegi nii lihtne leida, et jääda väljapeetult peenetundeliseks nendegi suhtes, kellel neis asjus on eriarvamus. Kindlam tunne on lipu teemal sõna võtta Pärnu Postimehes, kus regulaarse järjepidevusega hoitakse sõrme kitsaskohtadel.

New Mexicos elav mitmekülgne Ameerika kunstnik Bruce Naumann leiab, et kui midagi tõesti teha tahetakse, tehakse seda vabandavaid takistusi otsimata.

Sooja tundega mäletan väga kõrgesse ikka jõudnud daami, kelle silmad enam ei eristanud värve, aga ta palgel voolasid tänutundest pisarad, kui üle poole sajandi järel heisati tema majal taas Eesti lipp.

 Ta ei vabandanud kordagi, et jalg ei tõuse enam redelipulkadel ja nagunii tema silmad seda lippu ei seleta. Talle oli tähtis teadmine, et eesti rahval jätkub veel tahet olla iseteadlik ega häbeneta oma iseolemise soovi. Vahest seisnebki küsimus selles, kuidas tuua inimesi vabatahtliku tegutsemise juurde.

Kahtlen, kas selle eesmärgi saavutamiseks on abi sellest, kui senisest rohkem selgitada lipupäevade ajaloolist tähendust, ehkki seegi on teadlikkuse tõstmise seisukohalt vajalik. Ometi saab lipuheiskamist motiveerida tähtpäeva sisu mõistmisest paremini meie emotsionaalne hoiak sinimustvalge suhtes. Paljalt kohustus ja isegi teadmised jäävad motiveerimisel nõrgaks, kui puudub elamuslik kogemus tunda end ühtsena oma rahvaga selle kõigis avaldumisvormides.

Trivimi Velliste on öelnud, et lipp näitab, kes on selle maa peremees. Kui pereisa heiskab tähtpäeval oma eramul sinimustvalge, näevad naabridki, kes on selle maja peremees. Kui heiskajaid on tänaval rohkem, innustab see neidki, kes pole olnud nii kärmed.

Sindis olen märganud mõnel tähtpäeval Laia tänavat, mille mõlema serva paljusid maju ehivad pidupäeva lipud. Ma ei ole kordagi vaadelnud lähemalt, kas eranditult kõigil majadel lehvivad lipud, aga üldmulje on olnud võimas, sest tundus, et enamikul hoonetel lehvisid lipud. Sama olen Sindi linnas kohanud mõnegi teise tänava osal.

Loodan, et kui niisuguses vaimus jätkatakse, hakkavad vähesed eemalejääjad end kord ebamugavalt tundma ja lähevad ülejäänutega kaasa sundimatult.

Noorte lipuabi

Loodan, et 24. veebruarile kavandatud järjekordne Sindi noorte abi lippude heiskamisel on veel tulemuslikum kui esimesel korral. Mäletatavasti tulid Sindi gümnaasiumi ja Sindi avatud noortekeskuse õpilased kaasa Eesti lipu seltsi algatusega abistada inimesi lipuheiskamisel.

Tookord, emadepäeval oli esimene katse ja igasugune vastav kogemus puudus. Siis leidus neidki kodanikke, kes osutasid noorte suhtes tõrjuvat vastumeelsust. Kindlasti oli inimestel õigus loobuda sellest, mida riik polnud neile seadusega kohustuseks teinud, ja ükski noor ei püüdnudki oma abi peale suruda.

24. veebruar on lipupäev, mis kohustab kõiki hoonevaldajaid lippu heiskama. Võiks arvata, et nüüd tulevad tulihingelised noored jõuga riigi seadust eiravaid kodanikke korrale kutsuma. Ehk jätkub noortel pieteeditunnet ja loomulikku kultuursust, kuid samaväärselt ootan linnakodanikelt mõistvat suhtumist noortesse, kelle kätesse tahame usaldada Eesti tuleviku.

Gustav Walter Heinemann oli aastatel 1966–1969 Saksamaa Liitvabariigi president ja temale kuuluvad sõnad “Kes midagi ei soovi muuta, kaotab varsti ka selle, mida ta tahaks säilitada“.

Kui me ei taha muuta oma suhtumist Eesti lipusse, võime kaotada korraga sellegi, mida praegu enesestmõistetavaks peame. Ja kui me hüüumärgina esitatava üleskutse puhul põikpäiselt üha uusi küsimusi esitame, võib juhtuda, et hüüumärk kõverdub selga küürus hoidvaks küsimärgiks.

Kas oleme siis õnnelikumad? Võib-olla tõesti, ent seejuures ei tohiks unustada Austria kirjanikku Marie von Ebner-Eschenbachi, kelle arvates on õnnelikud orjad vabaduse kõige suuremad vaenlased.