Kahtlen, kas selle eesmärgi saavutamiseks on abi sellest, kui senisest rohkem selgitada lipupäevade ajaloolist tähendust, ehkki seegi on teadlikkuse tõstmise seisukohalt vajalik. Ometi saab lipuheiskamist motiveerida tähtpäeva sisu mõistmisest paremini meie emotsionaalne hoiak sinimustvalge suhtes. Paljalt kohustus ja isegi teadmised jäävad motiveerimisel nõrgaks, kui puudub elamuslik kogemus tunda end ühtsena oma rahvaga selle kõigis avaldumisvormides.
Trivimi Velliste on öelnud, et lipp näitab, kes on selle maa peremees. Kui pereisa heiskab tähtpäeval oma eramul sinimustvalge, näevad naabridki, kes on selle maja peremees. Kui heiskajaid on tänaval rohkem, innustab see neidki, kes pole olnud nii kärmed.
Sindis olen märganud mõnel tähtpäeval Laia tänavat, mille mõlema serva paljusid maju ehivad pidupäeva lipud. Ma ei ole kordagi vaadelnud lähemalt, kas eranditult kõigil majadel lehvivad lipud, aga üldmulje on olnud võimas, sest tundus, et enamikul hoonetel lehvisid lipud. Sama olen Sindi linnas kohanud mõnegi teise tänava osal.
Loodan, et kui niisuguses vaimus jätkatakse, hakkavad vähesed eemalejääjad end kord ebamugavalt tundma ja lähevad ülejäänutega kaasa sundimatult.
Loodan, et 24. veebruarile kavandatud järjekordne Sindi noorte abi lippude heiskamisel on veel tulemuslikum kui esimesel korral. Mäletatavasti tulid Sindi gümnaasiumi ja Sindi avatud noortekeskuse õpilased kaasa Eesti lipu seltsi algatusega abistada inimesi lipuheiskamisel.
Tookord, emadepäeval oli esimene katse ja igasugune vastav kogemus puudus. Siis leidus neidki kodanikke, kes osutasid noorte suhtes tõrjuvat vastumeelsust. Kindlasti oli inimestel õigus loobuda sellest, mida riik polnud neile seadusega kohustuseks teinud, ja ükski noor ei püüdnudki oma abi peale suruda.