Erna Gross: Võtsin tunnustust kui kogu aiandusõppe märkamist

Parim maamajanduse eriala õpetaja Erna Gross annab Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskohas aianduse tunde ja sätib pikas koridoris tääkliiliat, et see oma lopsaka rohelusega mööduja silma rõõmustaks. Foto: Urmas Luik

Parima maamajanduseriala õpetaja 2011 aunimetuse pälvis Pärnumaa kutsehariduskeskuse õpetaja Erna Gross, kes on läbi ja lõhki maainimene, väikesest külast pärit kõrgkoolitatud agronoom ja pedagoogikamagister.

Parimat maamajanduse eriala õpetajat valib Maaelu Edendamise Sihtasutus 2001. aastast, Mulgi juurtega Erna Gross on üheksas selle aunimetuse pälvinu. Kaaluka sõna kandidaatide kohta ütlevad põllumajandusministeeriumi, põllumajandus-kaubanduskoja ja Sihtasutuse Kutsekoda esindajad, kelle tunnustada on parimad maamajanduseriala õpilasedki.

Parima õpetaja valimisel ja preemia määramisel on oluline õpilaste hinnang, koostatud õppematerjalid, arendustegevus, õpilaste osavõtt kutsevõistlustest. Kõik kokku hinge ja südamega tehtav töö, mis jätab teadmiste jälje õpetatavatesse.
 

Olete põllumajandusakadeemia, nüüdse maaülikooli diplomiga agronoom. Miks te selle eriala valisite?


Lõpetasin Kilingi-Nõmme keskkooli ja ettepaneku õppida majandi stipendiaadina agronoomiat tegi mulle Tihemetsa sovhoostehnikumi peaagronoom Ants Randmaa. Mõtlesin paar päeva ja nõustusin. Hiljem olen seda otsust ainult kiitnud, olin õigel ajal õiges kohas – nii ettepaneku ajal kui hiljem kõrgkoolis.

Kodu lähedal oli teraviljakuivati, sügisõhtutel sealt kostvad hääled ja aimatavad lõhnad aitasid erialavalikut suunata. Mitte ainult kodune peenramaa ja puuviljaaed ei pakkunud huvi, vaid ka suurpõllundus koos masinate ja ühistööga. Agronoomia tundus väga laia alana, mis hiljem andis valikuvõimalusi.


Miks te Tihemetsa pidama olete jäänud?


Tihemetsa on mulle märk. See on rohkemat kui ainult töötegemise ja elamise koht. Tihemetsa on juurtega, tiheda kultuurikihiga, turvalisust võimaldav koht. Ümberringi metsad, tillukesed järved, tuttavad olud ja inimesed.

Tunnen ennast siin hästi. Mulle on alati väga meeldinud Tihemetsas asuv Voltveti mõisahoone. Võtan kui privileegi, et mul on võimalus iga päev sellest majast kas mööduda või sinna sisse astuda.


Kellelt jõudis teieni sõnum, et teid on valitud 2011. aasta parimaks maamajanduse eriala õpetajaks?


Hea kolleeg Marje Kask, metsanduse õpetaja, tuli koridori peal vastu ja soovis õnne. Minu üllatunud näoilmele reageerides küsis: “Kas sa ei teagi veel?” Ma ei olnud jõudnud sel päeval e-kirju lugeda.


Rõõmustasite?


Loomulikult. Tegin paar reibast hüppekest. Tore on, kui sinu töid ja tegemisi märgatakse, eriti kui ise oled neisse palju panustanud nii aega kui vaimujõudu.

Võtsin seda tunnustust kui kogu aiandusõppe märkamist ja tublide õppijate senitehtu väärtustamist. Maaelu Edendamise Sihtasutus on juba aastaid toetanud maaerialasid õppivaid noori ja innustanud neid maale elama jääma.


Omandasite Tartu ülikoolis pedagoogika eriala ja olete ennast täiendanud Tallinna ülikoolis, olete pedagoogikamagister. Mis teid innustab: kas tahe teha karjääri või vajadus ajaga kaasa tõtata?


Esimene õpetajatöö aasta Tihemetsa tehnikumis andis sisetunde, et pedagoogilise hariduseta hakkama ei saa ja soovin õpetajana oma tööelu jätkata.

Õpingud Tartu ülikoolis Peeter Kreitzbergi, Kanni Indre ja teiste tarkade ning inimlike õppejõudude käe all andsid võimaluse õppida psühholoogiat ja terviseõpetust. Sain teadmisi rohkem, kui oodata oskasin. Samal ajal õppisin juhtimise kõrgemas koolis kursusel “Maakodu” ja sain minna Soome õppima. Enamikust kaaslastest said talukonsulendid, mina kasutasin aiandusalaseid teadmisi.

Aja nõudmised õpetajatele aina suurenesid. Kogemused innustasid jätkama nii õpetaja kui õppejuhina, kuid teadmisi oli juurde vaja. Tallinna ülikooli magistriõpe oli tagantjärele hinnates hea valik. Sügavalt kummardan emeriitprofessor Viive-Riina Ruusi ees, kes juhendas minu teadustööd. Nii tarka ja pühendunud inimest kui tema iga päev ei kohta.

Eesti hariduses oli muutuste aeg ja seal kaasarääkimine-toimetamine andis suurepäraseid kogemusi. Ja üldiselt võttes ei ole haridust kunagi liiga palju. Toitu on tarvis mõtetele ja mõtlemisele.


Millega tegelevad teie tütred Karin ja Helen?


Tütred on juba täisealised. Karin lõpetas sisekaitseakadeemia ning töötab maksu- ja tolliametis. Helen on aga kogu aeg olnud väga maatüdruk, läks maaülikooli, õpib magistriõppes loodusvarade kasutamist ja kaitset, teeb teadustööd. Helenit huvitab fotografia, vaadates tema tehtud loodusfotosid, kumab neist läbi looduse märkamine ja elusast hoolimine. Aga tänu Karinile olen vanaema. Lapselaps tuleb suveks maainimeseks olemist õppima. Loodan, et loodus ja taimed-loomad saavad temagi elu osaks.


Õpetate Pärnus kutsehariduskeskuses aianduse kõrval sotsiaalaineid. Mille vastu õpilased enim huvi tunnevad?


Pärnumaa kutsehariduskeskus jaguneb kahe õppekoha, Pärnu ja Tihemetsa vahel. Õpetan mõlemal pool.

Tihemetsas olen aianduse kutseõpetaja ja metsanduse õppijatele õpetan organisatsiooni aluseid ja suhtlemispsühholoogiat. Pärnus annan teenindus-toitlustuserialade õpilastele kutse-eetikat, klienditeenindust ja suhtlemispsühholoogiat, müügikorraldajatele ja raamatupidajatele ka uurimistöö metoodikat.

Kokkuvõttes õpetust, kuidas elus hakkama saada nii, et ise jääd terveks ja rõõmsaks ning teistelgi on sinu kõrval meeldiv olla.
 

Olete väga palju tööd teinud ja mõttejõudu rakendanud aianduse eriala õppekavale. Mis suunas on õpetamine aastatega muutunud?


Õpetamine on meeskonnatöö, samuti õppekavade kokkupanek. Mul on väga toetavad kolleegid ja muutustega kohanemine ja edasiliikumine on läinud sujuvalt.

Õpetamine, täpsemalt öeldes õppimine on suunatud põhjalikuma praktilise kogemuse poole. Õppija on varasemast rohkem töökeskkonnas ja pikemat aega järjest praktikal ja ühes ettevõttes.

Teoreetiliste teadmiste edasiandmine on seotud küsimusega, kuidas mingi teadmine aitab reaalses elu- ja töösituatsioonis. Enesearengule mõjub innustavalt, et osa aiandust õppima tulijatest on aianduse alal fanaatikud.


Aianduse õppeklassi kaunistavad lopsakad potililled. Kas teil on ka aialapp?


Peale aianduse klassi potilillede kolivad kodused potililledki suveks peenramaale. Kuna kooliaeda ei ole, toimub “suvitamine” minu aialapil. Kui püüdsin öelda, et olen laisk aednik, parandas kolleeg, et mitte laisk, vaid nutikas, sest lasen taimel kasvada, ei sega teda pideva rohimise ega mullatallamisega.

Õige ongi: igal taimel on oma sõbrad ja eri soovid kasvamiseks. Kõrvalt näeb umbrohtu, mina ja taim näeme liigse päikese eest varjajat. Üks näeb imelikku hunnikut, teine saab aru, et seal toimub komposteerumine ja liigsete sademete eest katteks kasvab kõrvits.

Kasvatan mahedalt ja ökoloogiliselt köögivilju. On viljapuud ja marjakultuurid, lilled. Igal aastal tuleb uusavastusena peenrale mõni maitsetaim. Ravimtaimed ise “kolivad” siis lähemale, kui perel on vaja mõnda neist kasutada.


Olete üks piirkondlike rohevahetuspäevade korraldajaid. Kas valmistute juba taimevahetuseks?


Rohevahetuse on oma südameasjaks võtnud meie dendroloogiaõpetaja Kaja Hiie. Suurema jutu ja plaanipidamiseta oleme aianduse õpilastega juba paar kuud toataimi paljundanud, kohe hakkame lilleseemneid külvama. Iga õpilane saab endale töö tulemust koduaeda kaasa ja jagub ka rohevahetusse. Peale selle tuuakse kodupeenralt taimi. Aga rohevahetus ei ole ainult taimede, vaid ka kogemuste vahetamine.
 

Millega tegeleb MTÜ Tihemetsa Vilistlane, mille juhatusse kuulute?


Eestis ringi liikudes on küsitud, et “oi, kas Tihemetsa tehnikum/kool ikka töötab veel?”. Jah, koolitöö ja kutseõppe andmine ega õpetamine ei ole siin katkenud. Kadunud on ainult Tihemetsa tehnikumi nimi.

Väärtustamaks varasemate õpilaste ja õpetajate ning koolitöötajate koostööd, loodi kolm aastat tagasi MTÜ Tihemetsa Vilistlane. Meie eesmärk ei ole ainult möödunut mäletada, vaid ka tulevikku vaadata. Õlg on alla pandud seenefestivalile, toetatakse maakutsekoolide mälumängu ja loomulikult vilistlaskokkutulekuid. Voltveti mõisa häärberis, mida vilistlane teab kui Tihemetsa peahoonet, on ajalootuba fotode, raamatute, albumite ja lahke loaga sisse astuda. Voltveti metsakoolist alates on vilistlasi üle 8700 ja ühingul on oma koduleht.



Kuivõrd on ühiskonnas väärtustatud maamajandusega tegelejad?


Minu suur ja sügav austus kuulub neile, tänu kellele on silmal ilus vaadata haritud põlde, korras metsi ja metsaääri, puuviljaaedu ja loomakarju. See aeg, kui üksik lehm sundis möödujat pead pöörama, on loodetavasti möödas.

Aga ühiskond tervikuna ei tundu märkavat seda väärtust, mis on meie ümber. Tunnustused on pigem kogukondlikud või ühe ministeeriumi kesksed. Hulk häälekõla läheb pseudoväärtuste esiletõstmiseks. Vahel tundub, nagu häbenetaks üht osa Eesti inimestest – neid, kes elavad maal ja teevad maatööd.

Küsimused “Sa elad ikka veel maal?” või “Miks sa maal elad?” panevad küll õlgu kehitama, samal ajal puudutavad haigelttegevalt midagi südame lähedal. Tundub, nagu peaks kogu aeg midagi tõestama. Vilja- ja karjakasvatajad, oma kodus maal elavad inimesed on parim osa meist. Nad teevad seda, mida kõik hindame, aga tihti ei osata või julgeta seda neile öelda. Ühiskonnal on, kus suunas areneda. Autoga ringisõitja tahab ju ka näha rohelisi põlde ja õites aedu.


Teie juured on Mulgimaal. Kas seepärast kannategi Mulgi naise rahvarõivaid?


Mulgi juured on nii tugevad, et rahvariideid ei kanna ma ainult sündmustel, vaid kasutan neid üksikosadena iga päev. Eriti tavad ja kombed, mis kodust ja vanematelt kaasas. Nii ema- kui isapoolne suguvõsa on Abja mulgid ja Grosside algkodu asus Halliste lähedal. Suguvõsa loos on väga tuntud, tuntud ja ühiskonnale teada olevaid inimesi.

Igale elu- ja tegevusalale jagub Grosse-Krosse. Ega me kõik neid nimesid enam kanna, kuid kokkutulekutel oleme üks pere. Halliste kirik on suguvõsa kodukirik ja selle seinal asub suguvõsa vapp. Oleme kogunenud mulkide laulu- ja tantsupidudelgi.


Kui vaatasin teie tegemiste ülevaadet, siis kas teil enda jaoks aega jätkub?


Alati oleneb kõik ajakasutusest ja eelistustest. Olen õppinud, et kui tahad midagi teha, siis tee. Tütar Helen ütles kord, et kui midagi teha tahad, teed nagunii. Tuletan seda nagu motot endale meelde, kui olen kahevahel, kas teha või mitte.

Raske ja tiheda päeva parim lõpp on käsitöö tegemine. Nokitsed pärleid ritta ja lased mõtetel joosta. Head ideed tulevadki siis, kui ei pinguta nende tulekuks.


CV

 Pärnumaa kutsehariduskeskuse sotsiaalainete ja aianduse kutseõpetaja, täiskasvanute koolitaja.

 Parim maamajanduse eriala õpetaja 2011. Valiku tegid Maaelu Edendamise Sihtasutus, põllumajandusministeerium, Eesti põllumajandus-kaubanduskoda ja Sihtasutus Kutsekoda.

 Sündinud 13. juulil 1961 Kilingi-Nõmmes.

 Lõpetanud Eesti põllumajanduse akadeemia 1984 agronoomi kutsega, Tartu ülikoolis 1994 filosoofiateaduskonna pedagoogika eriala, Tallinna pedagoogikaülikoolis 2003 pedagoogika kutsemagistri õppekava.

 Pedagoogikamagister.

 Aianduse õppekava koostamisele kaasaaitaja ja õppematerjalide valmistaja.

 Alates 2010 Pärnumaa kutsehariduskeskuses aianduse õppekava hoidja ja arendaja.

 Piirkondlike rohevahetuspäevade korraldaja.

 MTÜ Tihemetsa Vilistlase juhatuse liige.

 Kaks täiskasvanud tütart: Karin ja Helen.